tartut on tabanud raamatuhullus.

03nov09

3. nov. 09. a.
Istun Ülikooli Kohvikus ja raadiost tuleb Muse „Undisclosed desires”. Ei saa end tagasi hoida naeratamast ja seda üles märkimast. Issand, ma itsitan nagu väike laps. Tuleb meelde Muse kontsert Stockholmis Hovetis. Please me, show me how it’s done, trust me, you are the one.

Mu kõrval käib arutelu, teemal ennast kiitmast ma ei väsi. Mingi rich bitch tahab USA’sse raamatuid müüma saada. Inervjueerija küsib kõige mõttetumaid küsimusi nagu, miks Sina peaks valituks saama? Iseloomusta ennast. Räägi, mille Huvitavaga sa tegeled? Kui Iseseisev oled? Jne jne jne. Ja ennast kiitmast ma ei väsi. Usa on hea ettevõtmine ettevõtlikele inimestele. Taolisele ettevõtlikule tõusikule ja enesekindlale, suunitluse ja nägemusega neiule on see täpselt paras ettevõtmine. Mulle end kiita ei salli. Samuti ei tegele ma ekstreemspordiga ja mu isa ei ole kõrgepalgaline. Mis koht on siis minusugusele luuserile paras? Siber?

Filed under: Ülikool   |  3 Comments
Tags: muse, sitt lugu

slowmotion.

27okt09

voush, liimist lahti, heas mõttes.
peas kumab valu
… ja muse.
mis oli lihtsalt meeleheitlikult hea.
ja aeg möödub
aga ärevus ei kao
nagu ma üritan seletada inimestele,
täpselt Kui mittetähtsad asjad mind niidavad.
Appi, minuga on kõik korras?!
Ma tunnen end iseendana.
Ma tõesti olengi siis oma normaalses olekus selline?
Ei, see ei ole siiski normaalne.
Normaalne ei ole Selline Muse’i konsa trip mis meil oli.
Ei ole ka selline kogemus,
ei ole need inimesed, kes selliste hullustega tegelevad.
Ei ole olemas teist sellist reede hommikut, mis konsale eelnes,
ei ole võimalik, et täna eile ja üleeile kõik nii loogiline oli.
et teel ühikasse tekkisid hullult head mõtted
kõik nagu loksus paika, kõik oli lihtne ja arusaadav
kõik kõik, mille ma sel hetkel ka unustasin.
aga emotsioon säilis.

ja see, et eeva niihead süüa pakub!
Mul on lihtsalt hea tuju, siiralt.
ja kui ma sellele enam rohkem mõtlen, muutun kurvaks tagasi.
Tahaks pai teha kellelegi!
Nagu mulle täna öeldi, mulle hakkab kohale jõudma.

 

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: Õnn, Tartus, upgrade-myself

21okt09

Ülikool siin tartus on ikka naljakas. Iga hommik on kuidagi uus. Magada võiks rohkem ainult. Samas aitab kohutav uni kiiremini mööda saata loenguid ergo kiiremini õhtale. Ülbelt võtan ikka seda, kuid mis teha. Vahel läheb nii. Ainult, et selline tempo… ma kardan tipneb sellega, et olen lõpuks süsi ja pean hakkama jälle tabletikuurile terveks talveks. Ma e i  t a h a seda. Korra ma juba võtsin kõike korraga, ööl-päeval ei olnud vahet, tore oli rsk, niipalju sai tehtud, niipalju nähtud, kuid peale nädalat olin ma rsk susse nurka asetamas. Ivi ees oli ka veidi mark tol korral. Talle jäi mulje nagu mul oleks väga raju pidu olnud just eelneval ööl, mis isegi kohati oli tõsi, aga no lihtsalt krooksu minemine ju tglt mingit nii hullu resultaati ei tekita.

Nädalavahetuseks Rootsi muide. Muse’ile. Tõotab tulla midagi head.

Teisalt, hullumajapuhvetist on teateid! Mul on hea meel, et Mann omadega kohale jõudis SB’sse!.
Tüüp läks reedel ja terve nädalavahetuse tegin mina tema blogil liht refeshi, kuid asjata. Alles järgmise nädala kolmapäeval leidsin ma ta kirjutise ja selle, et peal “mõningaid” viperusi, jõudis ta kohale. Nii mannilik. kui kõik läheks nii nagu peab, kaoks maailmast vist igasugune huvi. Kui ta alles jõulude ajal tuleb siis mai tea.

Sitt, et kõik nii hästi on, peale selle, et K. vist siiski viha peab. Piinlik oli juhuslikult lugeda tema kirjutatud testimonialsi, mis oli nagu positiivne igasti. aga no, mida peale hakata ma ka ei tea. nii imelik on liht, ma ei ole harjunud mingite selliste intriigide v asjadega. Ma nii lege liht, võibolla ka sellepärast ei mõista ma liht kui ma halvasti ütlen v nii.  aga sellise asja pärast… no erinev kõigi jaoks. mis on tähtis, mis mitte. nõme liht, mingid krdi liinid ja värgid. võibolla ma kujutan seda kõike ette. see võiks nagu ise laheneda, minugipoolest, aga ma ei oska kuskilt alustada.

eks ma kuulan telepopmusikut edasi sis ja mõtlen, mõtlen kuni lõhki lähen. Tahan spillida arusaamatut djiberishi, tahaks sellest isegi aru saada. vaja on välja rehkendada need ideed, mis kuhugi ei vii ja mis liht pingeid tekitavad. Ja leida selliseid, millel mingit mõtet on. Halb on nii kui pikemat aega selline segadus majas on. Ja eriti naljakas kuidas ma siis selle korvamiseks Kõike muud üritan kontrollida. ja feilin seda tehes, hah, ikkagi.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

every sad story has a funny side in it.

04okt09

Trouble.

Jah, ma pole kaua kirjutanud.

Oleks võinud ju. Aga, alles nüüd siis… olen piisavalt koos, et midagigi öelda.

Tegelt ma ei saa valetada. Mind häirivad mõnedki asjad. Ja tõesti, ma ei oska neile näpuga peale näidata, kuid ma tunnen, et midagi on. Võibolla see, et süües kasvab isu?. Ma kavatsen ja tahan olla aus iseendaga. Kuid et seda teha, pean ma välja mõtlema lõpuks, mida ma alexiga peale hakkan. Oleks vist lihtsam olnud, kui ta oleks mu elust välja lülitanud ja me enam kunagi ei oleks rääkinud. Kuid ta ei suutnud vastu panna… ta ei suutnud. ja mina suutsin…

Kas see on tõsi, et olen liiga vabameelne? Kas see häirib siis? meh….kui kahtlane. kunagi ma arvasin, et see on nii raske ja mina! Mina selline Küll ei ole. kuid siis tulid tarmod ja peod ja kadriorgiad. ja niilihtne on teisi süüdistada. Äkki oli see bitchy streak minus alati sees, see lihtsalt ootas väljasaamist. eks oma osa mängis ka see, et ma tundsin, kuidas ma sulandun nii seltskonda, tehes igast hullusid asju. aga et tunda justkui Kuuluks ma kuhugi, sellenimel ma niikaugele ei läheks, et liituks mõne… ma tegin ikka igast sitta kunagi ja nalja sai. kõigehullem on õnneks möödas. mingid piirid ikkagi olid olemas, i didn’t pull an airi. (sry, ei taha solvata)

Ma tahaks, et mõni meist näitaks kübetki hoolitsust mu vastu ja ma viskaks kõik muu peast. Ma oleks rõõmus ja ma jõuaks otsusele ja liiguks edasi…. Ma liigungi edasi!, kuid kas ka õiges suunas. Kõige rohkem kardan vist, et põletan sildasid. jään kõigest ilma lõpus. see oleks väga I pulled an eva.

Hiljuti sain ühe inimesea tuttava rank’ist lahti ja me liikusime sõpruse tasandile. ta ütles mulle midagi head.  või tähendab tuletas meelde mulle midagi. päris huvitavat… mille meelde tuletamist ma vajasin. Konfliktiolukorras kipun ja kiputakse üldiselt olen märganud kuidagi piirama enda nägemisvälja ja keskenduma mingile kitsale kohale ega nähta suuremat pilti. Aga pilt, oi oi oi, on nii suur.

tglt oleks niipaljust rääkida, aga ma ei oska neid asju kirja panna. Tahaks maha istuda ja liht olla. sõpradega. vabalt. see tartu elu muudab ikka jõle snoobiks ära, that’s why. Aga lihtsus, ausus on minu elumoto. Ladinakeelsed motod on nõmedad, ja mida pikem seda kahtlasem minu jaoks. Räägime ikka arusaadavas keeles kõigi jaoks, eksju? Ma olen tüdinenud, tõesti tüdinenud valetamisest endale ja teistele. Tahaks tunda, kuidas on elu ilma valedevõrguta, mis mind kaiseks ja kuhu ma alati toetuda saan. Vastutan enda ja ainult tõe eest ning olen valmis taluma lööke. Nii peab olema!. Mingeid põhimõtteid looma või purustama ka ei hakka. Lihtsalt, lähen vooluga kaasa.

PS. Rebaste rets oli üleootuste lahe!!!. Elumälestus – defo.

Filed under: Ülikool   |  Leave a Comment
Tags: upgrade-myself

heledam.

26sept09

Ah hui, ei igatse enam alexit väga. liiga palju tahtsime me sellest kõigest. kahest otsast korraga põletasime küünalt. Ses pole midagi halba, kuni need kaks otsa üksteisega kokku lõpuks satuvad. mina igastahes seda tundsin.

Parem on, Hea on. Ei oleks uskundki. Läbi tohutu väsimuse… nii hea.

25 päeva võttis mul, et tabada See. ilmutus sombusel reede hommikul koju kõndides, mõistmine, et tartu on ikka üle pika aja üle prahi hea asi. Vabadus, sõprus, laiskus, rõõm, kurbus, hingamisruum.

Hea muusika kell 4:36 ja ma hakkan voodit tegema. Ma lähen magama. Riided vedelevad kuhjas mu kõrval…. Vabadustel pole piiri, mõistusel pole piiri, võimalustel ja vastutusel pole piiri. Jookseks alasti ükskõik kuhu, sest kõik tundub lõpuks olema paigas.

ma olen armunud ilusse enda ümber. loll, loll aga hea.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: Tartus

change.

21sept09

Kui ma ei oleks ark’is läbi kukkunud, ei oleks tekkinud sõnelust iviga, mis omakorda ei oleks sundinud mind sõnagi lausumata kodust lahkuma ja ivi omakorda õhtul üht masendavaimat sõnumit saatma, mis omakorda morjendas/lõbustas mind. Vähemalt sai ta oma veast aru? Või mängisin mina oma haigetsaaja rolli nii hästi, et ta seda uskuma jäi. Igastahes, miks minna koju, kui iga kord ootab seal ees mind…vanad sissekäidud rajad vist, oleks kõige õigem öelda. Lähen sinna ei teha tagasi kaotatud aeg. kaotatud nutmistunnid. ehk siis, tartus ma ei nuta, seal ei aja mind keegi nutma on a daily basis nagu see kodus on. Niiet kui ma lähengi koju siis teen ma jah, kaotatud aja tasa. Täpselt nii lihtne see ongi. Ah ja ma rääkisin Alexile ikkagi tõtt ja noh, enam ta tartusse ei tule. Ta ei tule enam kuhugi, ta läks. Ta lülitas mind välja oma elust. Ta tegi seda väga mõistlikult ja rahulikult. Mina olin ainult hüsteerias. Mitte miski ei aidanud. Ta oli otsuse teinud ja … tal oli õigus….. teist sellist õhtut enam ei tule. Teist sellist võimalust mulle enam ei anta. Kuu aega. Kuu aega võttis mul, et lõplikult kõik me vahel kraanist alla lasta. Lasta alla 5 aastat. . kuidagi kalk ja südametu tunne on. Arvasin alati, et …. et mina olen truu ja aus, kuid jah, kuidas ma saan armastada kedagi tõsiselt, kui ma teda petan? Ma olin valelik. Ma olin seda enda ja kõigi teistega. Ja seda on nii lihtne olla, et see hirmutab. Ainult naistega v.a üks, olen aus. Kõigile meestele ja iseendale valetamine on lihtsamast lihtsam. Alles nüüd viimastel päevadel tundsin end rusutuna sellest. Nagu hakkaks mul siiber saama valetamisest. Aga valede võrk on juba nii tihe ja olen end juba nii sügavale sellesse mässind, et sealt välja tulla tähendaks kõigi lähedaste suhete muutumist tundmatuseni. Eriti vanematega. Tundmatuseni.

Tegelikult hämmastav kui lihtsalt see läks. Ja nagu mingi saatuse iroona, vaatasin ma teda oodates „Bitter Moon’i“. Mõtlesin just, et meiega nii ei lähe, aga tegelikkuses olin ma selle protsessi juba liikvele lükanud. Ja seda ei saanud peatada, ma kõigest lükkasin seda edasi. Ma mõistsin ta muresid ja tema mõtteid ja need ei olnud alusetud. Ja ma nutsin oma kohutava egoistliku loomu tõttu. Ta ei tahtnud mulle haiget teha, ta rääkis tõtt. Pohhui, et ta hea mees, mölakad on paremad.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: A, degress, kahetsus, shit hit the fence

finishing touch.

20sept09

16. sept. 09. a.

Ühikauksest kaugemale ma korra ka jõusin. Tervelt Sadamateatrisse. Kust ma raha selle jaoks  võlusin? Ma ei tea… mis tuletab mulle meelde, et ma olen eevale võlgu samba eest.

Miks kirjutan ma siis kui midagi on konkreetselt nirusti? Hea küsimus. Vahepeal on nagu… täiega asju millest kirjutada, aga järgmisel hetkel tuleb midagi uut peale ja mälu looduslik valik teeb oma töö. Ma tahtsin kirjutada oma tartu lemmik kodutust, kelle heaolu pärast ma muretsen, sest pole juba tükk aega teda oma tavalisel pingil istums näinud. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma teda igapäev nägin ja ta oma hambutu suuga mulle alati naeratas. Jei!. Kodutu love! Tahtsin kirjutada sellest, kui palju nalja mul ükspäev auno ja alduriga sai. Neil vast ei olnud nagu sittagi niii naljakas kui mul. Sellegipoolest ma naersin nii kõvasti oma ühikatoas, while Sirja, mu toakaaslane, magas. Teate seda tunnet, kui naerda ei tohi, aga kõhus kipitab naer nii kõvasti välja saada, et mingid turtsatused ja muud imelikud keha-hääled valla paiskuvad.

Tahtsin pikalt kirjutada Uusberg/Uusberg „Pea vahetusest“. Mis tekitas oma julges siiruses ja lõpplahenduses lootust ka kõige depresiivsemate inimloomade hulgas. Harmoonia. Soovides, tahtmistes ja kõiges muus. Kuid kauaks seda jagus… muidugi oli Eriti kurblik minna teatrisse üksi. Lõi igatsuse lakke. Aga see tundub olevat hetkel mu väikseim probleem. Nagu korra aastas ikka kombeks mul, kas siis tahtmatult või tahtlikult lendab peale isiksuskriis. Pm on see vortex, millesse enesehävituslikel eesmärkidel varvast sisse kastan aeg-ajalt.

Mis viib mu jutu selleni, et ma ei taha Absoluutselt enam koju minna, ma kuivan parem üksi ühikatoas ja hullun seal oma mõtetesse, kui lähen tagasi koju. Miks ma sinna üldse läksin täna? Sest oli vaja ark’i eksamit. Ja mul tõesti läks NII halvasti…… Mis omakorda tekitas olukorra, kus Ivi tegi mind maha igal võimalikul viisil. Ei saa aru, kas ta polnud seda siis nii ammu teinud, et täna mingi …………… ekstra-ekstra julm pidi olema?!…… Või oli see ausus…  ja mure? Pohhui, aga niigi eile mingi ……………………… närvivapustuse äärel olnuna ei mõjunud see täna üldse …………… kosutavalt. Yesterday was a day of desperation and Trainspotting. Ma nätsutasin iseenda mingi tunnikese suhtlemise käigus Alexiga nii ära, et ma läpakas põlvedel, keha 90 kraadise nurga all vastu seina toetumas ja pea küljel liht magama jäin. Ma plaanisin silmade sulgemisega end kõigest välja lülitada üritada. Olen lapsik, egoistlik, hoolimatu, kuid üle kõige neist käib suurim pahe üldse – kurvameelsus.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: imaginaarobstaaklid, shit hit the fence

5:15 – pühapäev.

20sept09

Pea tuikab kahtlaselt. Uimane ja väsinud. nina on tatti täis ja peas kumiseb. hingata on raske, lünklik ja hüplev on teine. mingi pabertaskurättide kuhil on ümberringi. ja mingid söödud arbuusikoored meenutamaks veel tunni tagust aega, kui kõik on selgusetu ja parem. selgus tuli ja. ja niitis mu jalgelt. röövis kõik mu kindluse ja jõu. tahte ja soovid. tunded ja mõtted. kõik hea. läinud. ta on läinud. lõplikult. kõik.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

tentative

13sept09

Kõigepealt tuli:

Tundepuhang oli vist nii suur et nätsutas mu hetkega ära. Kohe kardan seda, olen loid ja väsinud, mis saab nii minust edasi, kui kool ka peal on?

Tahaks magada, aga äkki tulavd mu roomyd tagasi?

Peaks kapid ära pesema… saaks kolm sahtlit storage space’i juurde…

Ja mõtle, kui lootustandvalt päev algas. Ei osanud oodata, et ma end nii kurvalt siiski tunda suudan. Milles asi? Ma ei tea. Selline tunne on nagu süda oleks murtud, kuid süda on teve. Üksildane jah, aga mitte murtud. Elan selle aja mööda ja kõik. Kuid miks selline masendus siis… ma näen tulevikku helgemates toonides. Ma näen.

Need mingi paar tundi, mis ma linnas olin, lihtsalt imesid igasuguse elujõu must välja. Ma mõtsin, et asi käib vastupidi, aga… ei. Laseks silma kinni, aga ei.

Siis tuli:

½. Sept. Öö. Esimene Koolipäev möödus täitsa ettearvatult. Loengud olin normalid, kuid tunnen et ei sobi tartuse endselt. Mul airi üle nii hea meel, eriti nüüd kui ma ta ökoloogist sõpra nägin. Mul pole kahtlustki, et ta endale siit endale mingit meest ei leia. Ma igatsen Alexit. Lõpuks ometi on mul kindel teda nii kutsuda, sest et Airi soovis seda/soosis seda. Aga ma olen nii väsinud. Ma ei taha pelgalt siin linnas elutseda. Ma tahan nautida ja tunda rõõmu ja kasutada ära kõik neid võimalusi, mida siin pakutakse. Ei taha olla pelgalt ülikool-ühikas tüüp. Alexi kõne tegi tuju nii heaks, airi kallistus peale seda tegi kõik veel kindlamaks. Sain südant puistata, äkki liiga avameelselt? Äkki liiga sügavale läksin? Ei sügavale mitte, kuid harjumatult kaugele küll. Mis teha, et nii harjunud ei ole… Mina ka ei ole, kuid ometi ma leidsin julgust rääkida nagu Pärt ja tunda nagu ma ise. Olen karusellil. Ja väsinud sellest, see karusellist välja tulek on jube raske. Ja nüüd pean minema enda tuppa, kus paarike mind ees ootab.

nädala lõpp tuli:

Täna loenguid ei ole, eile tegin veel viimaseid lihve enda tunniplaani. Igati segane teema on sellega… Igastahes nüüd istun ma bussis, olen juba Põltsamaale jõudnud. Varsti Mäosse. Ja mis siis edasi? Imelik on koju minna, ma ei planeerinud seda üldse. Ma ei taha koju minna. Tahan olla iseseisev, mis minujaoks tähendab seda, et koju ma ei lähe. Kuid kodutu on ka rott olla, sest narva mnt ühikatuba 249 ei ole ka ju mitte mingisugune kodu. See on aint ruum, mille eest ma maksan ja kus ma selle eest siis elada võin. Või pigem ööbida. Aga õnneks on mul inimesi ümber, kallimatest kallimad, kes õnneks kõik nii koduseks muudavad. V noh mis õnneks, mis on õnnel pistmist sõprusega? Ma ei oska seda seletada, on see midagi sunniviisilist või enda äratundmisrõõm teistes või kiindumus või vajadus. Õnnega ei olegi ju midagi pistmist või äkki on lugu vastupidi, ja polegi sõbrad midagi muud kui puhas joppamine?. See on igatahes imelik sümbioos inimeste vahel. Tihti piisab teadmisest et nad on olemas, teinekord peab olema neile võimalikult lähedal ei üldse midagi tunda. Aga igastahes, mul on sõpru. See on uskumau, et minusugusel…  Ja nende viimaste päevadega olen ma kiindunud neisse tohutult.

Tartu linn peab veidi ootama minu järgi. Mõeldes enda olukorrale, meenub mulle Ako ja see kuidas ta Tallinnas Lasnamäel elab. Neil on korter, 3 tuba ja köök. Suur, aga seal ei ole mitte mingit aurat või soojust või midagi sellist. Puhtalt seinad ja magamisasemed. See on koht, kus nad lähevad peale kooli ja tööd, kuid kas neile ka seal meeldib? See ei ole üldsegi kodune, see on külm ja võõras minujaoks. Kõige “soojem” oli köök… ja see et nad lihtsalt seal On. jääb mulje nagu nad seda väga ei naudiks. Seal on midagi puudu…nad liht kasutavad seda pinda ära kõige esmasteks vajadusteks. Ja linn on pelgalt taustaks koolile. Ma tahan et minuga oleks kõik vastupidi. Ma tahan tunda Tartu igast urkaida ja inimesi jne jne. Ma ei taha aint koolis käia. Kuid hetkel ma ei julge oma tekkinud raamidest väljuda. Äkki muutun kuidagi Akoks?  Tahaks minna teatri ja Maailma ja kõikjale kõikjale. Kuid hetkel ei julge ma peale koolist koju minemist enam kuhugi minna, ka mitte Konsumi, mis on 200 m kaugusel ühikauksest. pean närima seest välja nagu alati.

Filed under: Uncategorized   |  5 Comments
Tags: imaginaarobstaaklid, paigalseis, Tartus

eeva sünna.

06sept09

Pühapäeva õhtu. Külm. Üksi. Ühikatuba. Külm.

Kerge väsimus annab veel eilsest Eeva juubelipeost tunda. ja sellest, kuidas ma üldse ei viitsinud täna üles ärgata… ja sellest, kuidas ma koristasin, ja sellest et nälg sai kustutatud ja rammestus tekkis ja sellest et kella 1st neljani pidasin maha pikad jutud alexiga, kes ei olnud väga heatujuline. kõik need kerged väsimused kokku lüüa ja valmis on suur cup of väsimust. Minu enda tekitatud olukord ajas ta vihale muideks, asi, mida ma üldsegi ei kahetse. Ei, ei jutt ei ole Tammestaadionil alasti jooksmisest, vaid millestki muust, millelt oma mõtteid ma täna ei ole lahti saanud, kuigi edutult püüdnud. see oli liht midagi, mida ammu teha olen tahtnud. terve õhtu valdas mind tunne nagu oleks just põlema süütanud jointi ja tõmmamas alla esimest mahvi. siiralt usun, et mehelik pool on kõigil olemas ja kaunilt vabastav on lasta sel tegutseda. lihtsalt ülihuvitav on ju soopiiridega mängida. ükskõik kuidas.

a muidu oli tore igast jutte kuulda ja olla tunnistajaks väga siiratele sõnadele ja uusi inimesi kohata. kuigi kohati oli tunne nagu… võibolla ma olen liiga ära harjunud sel suvel faktiga, et uude seltskonda sattudes ei blokita võõraid, vaid võetakse omaks päris kiiresti. Aga tavaliselt polnud tegu eestlastega ja enamasti oli mingi eeldus läbisaamiseks olemas, a la suured ühised huvid. niiet mida põdeda? enam ei olegi midagi. liht alguses oli ebamugav. ebamugavused on selleks et neid ületada, haha!.

… peaks sama alexile ütlema… kui ta veel minuga rääkima soostub.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: inimesed, pidu, Tartus