anyone or anything

07juuli09

Ma kohe ei tahtnud sinna laulupeole minna. Selline kass oli peal, kuna eelmises koorilaagris ma ju ei käinud… Ma kartsin näha kooripresidenti, kes oli minu koha pealt veel õli tulle valanud ja… . Kahe otsaga asi niiöelda, ma tahtsin minna ekns’iga, kuid mu viimane puudumine tegi kõikide nägemise nii raskeks, selline tunne oli nagu kõik vaataks mind halvustava pilguga… mitte et mul niigi sitt ei oleks olnud exju,… südametunnistus on vist selle õige nimi.

Plus ei olnud mul veel kõik rahvarided koos ja üldse olid eelnevad päevad nii kassid, et ma ei teadnud mida teha. Kuni viimase õhtuni mõtlesin, kas minna koolikooriga või ekns’iga. Kooliga oleks ju hea: kõik tuttavad, õpetajad, ise olen kõige vanem, väikeste respect ja eelisjärjekord sööklas. Samas, ekns oli rongkäigus täitsa täitsa eesotsas – fakt, millest mu muusikaõpetaja viimase hetkeni aru ei saanud. Rongkäigus esimeste hulgas olla on kord elus võimalus.

Kõik oli ühesõnaga väga parandamatult sassis. Kuni.

Ilmnes, et ekns’il ei ole mingit kindlalt ööbimiskohta, mis tegelikult sobis mulle väga hästi- proovid+rongkäigu olen ekns’iga ja ööbin koolikooriga kuskil Koplis. Kahe koori vahet laveerida tundus küll raske, aga vähemalt mingigi lahendus on lahendus.

Aga eelmisel õhtul kodanik14ga mu toas tule saabumist vaadates (v noh, mina vaatasin, teda ei huvitanud) said kõik kahtlused ja kartused ületatud ja hommikul bussile minnes oli tegevusplaan olemas. Niihea kui mu plaan ka ei olnud, ilmnes tlnas veelgiparem võimalus – minna Manni juurde Lasnakale (5 peatuse kaugusele Lauluväljakult) ööbima. KÕik on parem kui Kopli! See aga tähendas minujaoks all-nighterit, sest kes ikka siis kokkusaades parimatega mitte midagi ei tee?! See esimene päev lõppes minujaoks kell 6 hommikul kui ma Manni, Otti, Ummi, Ali, Veixi ja kõikide teiste parimate ekns’i omadega linnapeal tiirutamise ja vanalinnas Kuursaalist, Patricust, Drinkist ja Tommi juurest lõpuks lahkusime ja magama jõudsime lasnaka 9ndale korrusele. Ja nalja sai rohekm kui tükk tükk aega. Kogu see koolilõpp ja asjad on pea nii sügavale iseenda perse surunud, et eriti suuremat pilti ei suuda näha. Nendega on aga täpselt nii, et what u see is what u get – ei mingeid muresi ega midagi.

pole minu tehtud, aga ilus sellegipolest.

Varavalges magama minna oli ikka surm ja tuumapohmell oli laes. muidugi ärkasin ma täiesti lahtisest paugust mingi pool 11 üles. mõnus idioot olen ka. Manni juures töötas dušisüsteem ka laitmatult – kraani ja kopsikuga! justnii! Olukord ei saanud enam toredamaks minna, ah saab küll, mitte midagi polnud süüa peale külmade makaronide, mis ikka Väga väga vaevaliseslt seedetrakti surusin. Siis edasi rongkäiku, kus loomulikult kingad hõõrusid ja kõht tegi traktorihäälitsusi, aga lahe oli. Mingil põhjusel polnud ma kunagi varem admiraliteedibasseini juures käinud ja seal oli tõsiselt ilus.

Muidu täpselt enne seda trammi oodates tuli minu juurde kahtlaselt sõbralik vana mammi lillade juustega ja ütles, et trammiliiklus pandi just kinni selle rongkäigu pärast. Ma ei tahtnud teda uskuda, sest well… tal olid lillad juuksed ja ta oli Väga sõbralik. liiga sõbralik. Aga hetke nõutult ja märgatavalt massist viru ees oma rahvariietega erinedes sain ma aru, et mammi ei tee nalja ja asi on tõsine. vaja kõmpida veidi.

muidu jamh, mai jõua kõigest kirjutada, niipalju asju oli. teise õhtu võtsin vabalt ja läksin mingi 1st juba magama. viimane päev oli märgatavalt parem olla, kuigi süüa oli manni pool veel vähem ja varvaste asemel olid villid. aga õnneks tõi mulle Angela (asjas on tõsine iroonia, kuna ta tõesti oli ingel minu jaoks) koolist vahvleid ja juua!!!! ja mingi võiku ja rosinasaia.

Hiljem sain ise hullult halastajaema mängida Epp-Kadiga, kellele võiku andsin ja juua pakkusin. Ta on liht nii fragile. Päris selline mõnus-naljakas tunne oli. Ses mõttes, et mul oli mingi võiku kotis ja inimesel oli kõht tõhi, hea oli head teha. ja siis veel küsida, et kas kõik on korras ja said midagi kõhtu? nagu vanaemal ikka kombeks.

selle jutu peale läks aga endal kõht sitaks tühjaks. lähen vaatan kööki.

nb! kui 150 000inimest mexican wave’i teevad on sitaks lahe.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: kultuuriüritused, mehed, PÜG, pidu

32.

26juuni09

ma lõpetasin keskkooli.

Oma tagasihoidlikusest tingituna võitlesin 40 minti enne aktuse algus 9 cm kontsadel all söökla use juures (pm suure ruumi nurgas) teiste klassiõdedega, et end paarisrakendite reas ikka võimalikult lõppu jätta. Kes siis ikka tahaks ette ritta istuda, kus üle paarisaja silmapaari sind jälgib ja kommenteerib. aga ka paljud teised naised arvasid, et nad tunnevad end tagareas paremini, mistõttu toimus enne väike rebimine. kas ~25 inimest surutud ühte nurka oli väärakalt naeruväärne, jahh, oli küll.

Kõik omadel põhjustel etteritta igastahes istuma ei soovinud minna. Kel polnud lõpulaulu sõnad peas, kel kleit liiga lühike, kes vajub istudes kössi nagu jahkukott (mina)… aga viimane maadlemine nende naistega läks hästi ja oma koha ma sain. Mitte tingimata, et siis kõik sind ei vahi või et siis saab teistega juttu ajada, vaid pärast olid ilged kasud sees… (ja ma aimasin et mingi südamlik bläkk peab juhtuma) Kui lõputunnistused käes, näitas Cushion kõrvalistunud viimasereandikele enda kaani, mis oleks pidanud kõigil olema ühesugused, kooli logoga ja kirjaga lõpetajale. siiski siiski, leidus ka mittetahtlikke erinejaid – tema (ja mitte polnud ta ainuke, selgus hiljem) kaante peal oli kiri põhikooli lõpetajale. Honest mistake, peab ütlema. Sel hetkel hoidsin ma naeru niikõvasti tagasi, et see tuli pisarate kujul välja. nagu tavaliselt. Aga jah, naerukrampides lõpetaja keset keevat melanhoolsust on kui kloun matustel – not good.

Aag muud väga midagi, sain igast huvitavaid kinke ja õnnitlejaid. Lõpukõnet pidada polnudki jube, thank god mu lühinägelikkus. Inimesed sulasid peale 5t meetrit ühtlaseks massiks, niiet samahästi oleks ma võinud rääkida ükskõik millest ükskõik kellele. Niiet good times. Linnapea kiitused olid magusad igastahes. Lõpupidu (kuhu me jõudsime peale tõsiseid Odüsseuse eksirännakuid) jättis külmaks ja inimesed seal samuti. Koju jõudes avastasin, et absoluutselt Kõik sissepääsud mu majja olid blokeeritud. Peal kõva 15 minutit erinevaid katsetusi kedagi üles ajada ja tänu alkoholi kestvale mõjudele, lasin liht julmalt uksekella ja sain sisse ilma südamevaluta kellegi äratamise tõttu.

muidu on liht sitaks kiire, prioriteedid on sassis. Valikuid eriti ei taheta mulle jätta. Homme Kuusallu, siis mingi päev kodu ja edasi laulupeole, peale mida kohe sisseastumiskatsed. mitte millekski pole aega. tahaks laulupeo liht vahele jätta, aga ma loodan pimedas usus et Mann tuleb sinna ja siis saab… selle asja kergemini läbi tehtud. vanematega ei oska ei taha ei suuda olla. ma tunnen kuidas kõik ootavad millal ma liht ära läheks ja mitte üldsegi heas mõttes. mina samuti. aga jah, kõik teevad, mida nad teevad kõigeparemini, hoiavad distantsi. Koguaeg on mingid kuupäevad, kus ma pean olema, aga jamh, cold harsh reality, kõõigil on pohhui mis ettevalmistuse, meeleolu või enesekindlusega. Perel on nägu nagu mul oleks kõik tehtud, kõik alles algab ju. nüüd.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

there’s a wrong and a right

19juuni09

ma nägin kahe kooli peale kokku täna vägapalju ontlikke noormehi. üks tuttav jäi eriti silma/meelde. stjuupid eva, ära hakka jälle peale sellega. mitu korda võib samasse ämbrisse põrutada?! äkki aitab.

*tegemist ei ole aunoga*

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

naljad-viied

18juuni09

Paide polizei teeb ikka head tööd, väga põhjalikku, kui nad isegi ühe kahtlaselt käituva noore preili käitumisi (keset teed lamamist) oma linna vebcämmist näävad ja seetõttu välja sõidavad. ja see ei olnud mina, vaid Airi. Mind tabas kõigest üüberpõiekas niipea kui ma parki jõudsin. Õnneks ma seda sirelipõõsast enam ei tuvasta, mis kõige sõbralikum tol hetkel mu vastu tundus olevat.

Ja ma lootsin tol õhtul liht juua, olla ja koju minna. Sinna jõudsin ma aga mingi 2h viivitusega. tänks airi. mai tea, ma olin väsinud ja ei viitsind lollitada ja kogu see värk oli liht nii kergelt lamp. Ma tundsin end liht nii vanana, kuna ma ei suutnud airiga tempos püsida. väga vanainimese tunne tekkis. mitte kehalt, vaid vaimult. räme kodukana ikka. “tahan koju, teki alla, magama”. ma ei saanud aru, mis on naljakat keskväljakul jooksmises v nearly auto alla jäämises. miks oli tal vaja uusi kohti uurida. see on paide. siin pole uusi kohti. ja igalepoole pole ka kõik teretulnud (näiteks kirikuaeda ja kirikusse) ja nii lähebki see vanainimese jutt lahti. Küll oli lahe seda maybe-usklikku vestlusesse provotseerida igast hüüatustega. aga jamh, mida teeb mõni inimene kell 1 öösel?. Mõni meist sõidab ringteele, pargib seal, keset teed ofcooors, jätab autoukse isegi lahti ja läheb kirikuukselt mingit silti lugema. Talle mingeid lampe repliike hüüda oli fun though.

Ja muideks, meie sekeldustes pole mitte keegi teine süüdi peale kõigi nende isikute, kes meile majutust ei pakkunud. Nende pärast pidime me värskeõhu läbu tegema. Niiet Henry ja Auno:D tänud:D. Ok tglt u know I can’t hate u guys.

_________________________________________________________________

peaaegu kõik on pildile jäänud. ja naeravad. suurepärane.

PS. See laupäev kell 4, PÜG (Kooli 1, Paide) esimesel ja teisel korrusel pidu pidu pidu. XXXII lend lõpetab. Kõik üllatuskülalised on oodatud. ja parimad hetked siiski on talletatud mujale kui filmilindile.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: bitter moon, mental, PÜG

atleast we dig eachother

12juuni09

Sisuliselt lõpetasin eile keskkooli. Ma ei tea kuidas küll.

ja, Kadri, muideks, ma sain võrreldes sinuga mates 11 punkti Vähem. Aga ütleme nii, et olen rahul ka selle muidu-väga-sita tulemusega. Ma kartsin tõesti läbi kukkuda – kohutavalt.

mai viitsi eriti pikalt kirjutada, aga see omakorda tekitas uue probleemi. jah, see et ma läbi sain oma measly 30 punktiga. ma olin juba päris tõsiselt hakanud arvestama plaan mai-tea-mitmenda-tähega-tähestikust, F’iga äkki?!. ja ma suutsin sellesse juba kiinduda piisavalt ja asju uurida ja värki-särki, niiet nüüd on teistpidi sitt. ma juba harjusin ära sellega, et jamh…  Peab vist ikkagi ülikooli proovima sisse saada.

Muideks oma uuelt parimalt sõbralt REKK’ilt sain ma teise sõnumi Pärnu Kaubamajaka Hesburgeris järjekorras seistes. Ema Ivi oli mu kõrval ja ütles, et: “Mu telefon heliseb. Ei. Mulle tuli sõnum.” võtab siis telefoni välja ja vaatab. Ta oli eksinud mõlema suhtes. ütleb siis, et “phäh, sis järelikult tuli hoopis sulle sõnum.” Ja mu silmad läksin suureks nagu traktorirattad, see ei saanud olla keegi muu kui REKK, kes mulle Keset Päeva sõnumi saadab. Sõbrad-tuttavad teevad seda ikka kesköö kanti või varahommikul. Mina teadupärast ei maga ju üldse ja olen alati valmis mingil lambiajal nende sõnumitele vastama. Not. Ja nii ma siis keset järjekorda kukkusin ema kallistama ja hüppama ja tõsisest liigutusest tingituna hääle värisedes temast pisaraid välja pigistades sisistama, et “ma sain keskkoolist läbi!!!!” x infinity. Ma olen tõelise õnnetähe all sündinud.

kõige selle jama kõrval on igast muud inimestevahelised probleemid justkui tähtsusetud. Kuigi see käib päris närvidele, et ma ikka nii icequeen nr-14′ga olen. Ma ei taha tegelikult ju selline olla! ja ma ei ole ka! tglt mulle meeldib vahelharva täiesti suss olla ja nunnutada ja kõik-kõik teise eest ära teha, sest ma tean, et teen teisele poolele head või siis jällegi täiesti häbitult saamatut mängida, et teises siis pealikutunnet tekitada.

ma tahan et kõigil on hea ja see on täiesti saavutatav eesmärk, kuid reaalselt ma ei tule sellega toime. mingi barjäär on ees liht. Ma liht soovin olla vaba igasugustest piirangutest, mis ma kogunud endale olen. Sellise tempoga ei saa ühestki suhtest asja. Eriti naeruväärseks muutub olukord nr.14ga siis kui ta küsib, et ja mida sina tahad?. ma tean, mida ma tahan aga I just can’t get it going somehow.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: Õnn, unistused, vedamised

Muse – c’est trés bien!

10juuni09

(kirjutatud 5.06) Raske õhtu eile – kordki msni online sisse põigates lendas mingi 5 inimest korraga peale. Mõnega saab asjad kiiresti korda aetud, mõnega mitte ja mõnega ei tahagi, et need kiirelt aetud saaks.

Aga mida ma ei olnud oodanud ja ma liht ei suuda, mai saa… häving. Kuidas ma võisin mööda lasta uudise, et Muse läheb TUURILE?!?!? Ok vennad, tõesti, teist ei ole viimasel ajal eriti kuulda olnud, aint mingeid üksikuid pilte on lekkind, mis annavad lootust et Kunagi on tulemas uus album. Jah, ma õigustan rämedalt, aga kuidas oleks võinud mina teada, et kui ma korraks sõrmed muse’i pulsilt eemaldan, jään lootusetult maha kõigest nendega seotust.

(täna) Aga fakt on, et nad tuurile lähevad ja tuuripileteid juba müüvad! ! ! ! ! ja sellet kuulsin mina kosmiliselt jõult nimega Ann Margit pool tundi enne pre-sale’i lõppu (teadagi on vabamüügist Muse’i pileteid pea võimatu saada). Kuradi muse.mu, et sa nii võõraks mulle oled jäänud. Ma armastan sind ju. you used to be everything to me (dead star). Ma pean tänama teda kõige eest, sest temalt kuulsin, et lood nüüd sedapsi on. Sel hetkel ei olnud järgmisi asju: oskust osta pileti netist. ja sellest piisas, et eufooria asendada totaalse kaosega. ja nii ma siis, nagu viimane loll, löödult, läksingi magama. Muidugi enne veel otsustas isa ka Veidi nalja teha ja nokkida ning Mind camptain Slow’ks kutsuda, et ma (muidu omasõnul ilge fänn) nüüd sellise asja maha magasin. Täiesti lootusetu. täiesti lootusetu.

Aga no ma-ei-tea-kuidas oli mul hommikul pilet olemas. everything 4 Muse. Kosmiline jõud hankis mulle pileti ja nüüd, ei muud kui Muse @ stockholm. Näeme seal ann margit;).

Teistest uudistest, airi skooris biukas eksamil 88 punni. Haige. kadedus on laes. Eriti veel minu viimasel pransa-õppimise-päeval. Igasugune motivatsioon õppida kadus, sest ükskõik, kui väga ma üritaks. ma ei skoori eal nii kõrgele kui tema. mitte, et pransat ja buikat annaks omavahel võrrelda, aga see igavene teine jälle, küllap ma olen varemgi sellest halanud. Kui ma suudakski päevade kaupa raamatutesse sukelduda ei oleks mu tulemus eal nii kõrge kui temal. ta on liht võimekam ja see teeb kadedaks. väga. aga see on elu, me kõik ei ole nii targad, ilusad, head kui tahame. Aga eile viis see teadmine tuju alla nulli.

kuigi ma horoskoope Ei usu, ütles orkut: Tänane õnnelause: Enesekindlus on suurepärase ettevõtmise esimene oluline asi. Ja täna läks pransa koolieksamil seda kamalute kaupa vaja. Ja enesekindel nagu ma Eile olin, et Ei-ei, telefonikõne olukorda Kindlasti ei tule, siis quelle surpris, kui ma täna just selle teema suulises osas endale tõmbasin. kuuest esimese minuti mõtlesin, tühi märkmeteleht ees, kas öelda õpetajatele, et ma mitte midagi ei oska v ei. Teise minuti mõtlesin, et huvitav, äkki saab õpsid kohe ära rääkida, et mingi loomuliku punktialanduse läbi äkki uue teema valiks.

Selleks hetkeks mul enam enesekindlust muidugi ei olnud ja mai-tea-kuidas sain ma oma telefonikõnega hakkama. muidugi tehes küsimusi nagu Michel, c’est tu? mingite hirmraskete asemel. väga eva-longorialik lahendus (kes teab, see teab, aga mina olen siis vist ainuke) Aga võrreldes inka 3 minutiga, möödusid need six minutes umbes nagu silmapilguga. kordades kiiremini kui inka ajal.

ja see oli suht naljakas nüüd järele mõeldes, kuidas õps seda prompts lehte mulle lahti seletas, et Tu es Eva et je suis le pere a Michel, et tu voudrais aller au cinema se coir blabla, et ma ikka jumalapärast kõigest aru saaks. aga ma ausalt olingi suht närvis ja see paistis nii hästi vist välja ka, et õps sellepärast nii hullult lihtsalt ja aegalselt mulle promptsi lahti rääkis. võibolla pidigi ta tglt ka mulle veel korra kõik üle seletama… aga Eks ma jah olin kohkunud näoga, aga ma üritasin enesekindlust feikida vähemalt tugevate noogutustega ja kindla silmavaatega, et minu tegelik kaos välja ei paistaks. and u know what, ma sain 9/10 suulises. Hinne kokku: 4. bien!. nüüd ei ole see igavene teine vähemalt esimene asi, mis mulle pähe torkab vaid tänane pransa.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: kultuuriüritused, muse, trip, vedamised

333

03juuni09

Eilne “lõunauinak” tipnes sellega, et sain öösel täpselt 3 tundi und, kui sedagi. Paari minti enne kuute oli juba väljas ka nii valge, et tõsine kavatsus oli liht üles tõusta ja elutuppa pransat kirjutama minna. Põhjus, miks ma seda ei teinud oli, et mulle tuli 1 klassiõde meelde, kes kasutas seda õpin-hommikul nippi pidevalt. Ma ei mõista siiani kuidas see võimalik on mingi viiest tõusta, et siis vene sõnu õppida. aga tema tegi seda.

Igastahes, õppimise asemel kuulasin Ivi ja Ardi telefonide äratusi, mängisin mängu arvan-ära-mis-kell-NÜÜD-on ja muud huvitavat. Hiljem, et mitte nendega kokku sattuda komberdasin läbi peavaluloori oma tegemised siis ära ja läksin 9ks kooli. Ma sain sellise portsu pransa asju, ja selliseid kaelamurdvaid ülesandeid, et… hõkk-hõk. Tegemist jagub, aga peavalu ei taandu mitte kuhugi. Siiski, pransa koolikas on piisav ports. Eriti muserdav on see, et pransa klassile kõige lähedasem on mate. That Grossed me out. Sinna ma minna EI taha. Ma liht ülekõige soovin, et saan sellest tra-kui-lollist-ideest-teha-mate-eksam ikka läbi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub idee võtta aastakeseks või nii aeg maha.

Ma ei tea küll mida teha. Võtke mid koduabiliseks. Ma olen efektiivne ja võtan vähe ruumi ning toitu/õhku/vett. liht andke katus ja tegevus.

Ma liht tahan teha midagi, mida armastan, mitte liht midagi milles ma piisavalthea olen. Siis võiks ma tõesti kunsti proovida v muusikasse. Aga ma ei armasta neid piisavalt. Ma puutun väga tihedalt kokku tõesliste muusikaarmastajatega ja mina jään põhiteljelt kõrvale.

Raske, nii raske on.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

Sunlight scattered

02juuni09

JuJuba juuli?! OMG, mida ma küll vahepeal teinud olen. Aasta ilusaim kuu on möödas – päris sitt.

Mingi päev (kuna kõik päevad on täpselt ühesugused ja mälu on viimane kusik mul, siis ma tõesti ei oska öelda) toimus kooli juures kooli ajalehetoimetuse aastalõpu miiting. See ei olnud üldse selline nagu ma arvasin. Täiesti vastupidi. Eelmine aasta oli see suht lahe, seltskonda oli, Eleene oli, nalja, aega ja vaikust oli. Eks osati ka enda ja kõigi teiste passiivsuse ja üldise mugavuse tõttu otsustati õpetaja tagaaed vahetada seekord kooli väliklassi vastu, kus terve aeg mingi vend 10m eemal trimmerdas ( on õige sõna?!) . Ok mees, ma saan sinust aru, et see on su töö ja sellega tood sa leiva lauale, aga krt, pead sa seda just sellest võsast algust tegema, kus kõige rohkem inimesi on läheduses. tramavõi.

Oleks tahtnud ajalehe tulevikku veidi arutada. ideid välja käia, mingi väike mõttering teha, kuid… njah. järelikult polnud vaja. niisamuti nagu ka jäi valimata uus peatoimetaja. Pole liht sobivat järelkasvu, mis on well… jama. on inimesed, keda ma liht ei seedi ja keda ma peatoimetaja rollis näha ei soovi, kuid need keda ma soovin, või noh 1 inimene, kes sobiks on ise järgmine aasta abiturient ning 1 aastaga niimitut asja korraga teha oleks talle raske ja ülekohtune. Jumalatubli ja tark tüdo iseenesest küll… ei tea. Selline tunne nagu oleks ajakirjanikud PÜG’is mingi dying breed.

Eriti kahtlane on see 1 chikk, kelle nime ma vapsee ei suuda meelde jätta, Egelt v miskit. Ise mingi aeg tagasi kuulutas, et tahab minna TÜ’sse ajakirjandust ja mida kõike sellega seotut õppima, kuid suutis kirjutada selle ÕPPEAASTAGA 1 artikli. Tõeliselt Hea ajakirjanik peab oskama ka suhelda ja teistelt õppida, mitte kõigest häid tekste kirjutama minu arvates. jube ennasttäis mulje igastahes jättis ta mulle küll. Koguaeg olid mingid vabandused, miks ei saa. Alguses ta liht ei käinud koosolekutel, et aidata kaasa lehetegemisele, siis kui teda lõpuks suruda tõi ta trobikonna ettekäändeid, et pole nüüd aega ja pole aega. Kättevõtmise asi puhtalt ju. Ses mõttes, et kui ei taha teha siis ei taha. Aga peaks olema ka julgust siis niiviisi öelda, et ma ei saa/taha/midaiganes ajalehega tegeleda. Suht mittemidagiütlev tegelane igastahes. Inimesena võib olla täiesti tore ja kõike head, kuid…. mai tea… ei ole minu tüüp:P.

Positiivse poole pealt, ma sain sellel miitingul kätte koolilehtede mingis võistluselt saadud väikse auhinna, milleks oli “mina olin siin” dvd. Kuna on olen suhteliselt võõrdunud kinost, siis vaatasin seda filmi hea meelega kohe paar korda jutti ära. ok, niihea see nüüd ka ei olnud, vaid ma ei teagi, kas see olen mina või on suht kõigi Eesti uuemaaja filmidega 1 jama – mitte sittagi ei saa esimesel vaatamisel aru, mida räägitakse. Kohati tundub kui kuulaks võõrkeelt. Sellepärast ongi teine vaatamine minujaoks essential, et pool filmi kaduma ei läheks ja jääks. Iseenesest oli tegu hea asjaga ja 47000 vaatajat (v mai mäleta enam kindlalt mitu, kuskilt lugesin kunagi), mis andis eesti filmide vaadatavuse edetabelis 2. koha “detsembrikuumuse” järel, ei saa ju eksida. Mu ema küll tegi Marge’i pidevalt igast roppuste peale, mis kõlaritest tulid, kuid mulle jäid rohkem meelde need mõned tõsiselt naljakad seigad (a la kui peaosatäitja liht Pacmani terve öö mängis jne.)  Mäletan veel end hiljem mõtlemast, et järelikult olen muutunud igasugustele rõvedustele ja roppustele immuunseks aka olen keskmine eesti noor ja just elu veidrused ja kiiksud on need, mis meelde jäävad. Maailm tõesti muudab inimest märgatavalt.

Kusagilt blogist leidsin veel sellise lause ka (ja suured tänud selle eest):

Sellega seoses, nii veenvat seksi pole vähemalt Eesti filmides varem näinud. Julgelt panid.

True that! Ja nüüd kõik vaatama eksju!, sest eestlase jaoks ongi ju seks ja enesealastus kunst.

____________________________________________________________

täiesti läbi.

Aga täna, anna otsad. Vahepeal oli tõesti tõesti ilma naljata nii surmahigi otsaees. Ma juba kartsin, et täna suren, no pun intended. Nii halb oli olla ja terve keha oli halvatud valust. Käia ma suutsin läbi pisarate ja aru ei saanud, kas tahan oksendada või soolestiku organdoonoriks kinkida. Mitte kuidagi ei saanud olla, ei istuda, astuda, lamada, külitada – mitte midagi. Ajataju kadus, selline keskmine 40°C palavikku oli ainuke tunne minus. kuulsin läbi hammaste plagina veel kuidas maja taga kaks inimest rääkisid ja naabriossid jälle oma kuradi westcoastkillah’it kuulasid. Oleks tahtnud tõusta ja (kui oleks supernaine siis naabritel sisse visata) akna kinni panna, kuid ei suutnud. Valu oli nii terav, et ma lõpuks enam isegi mitte nutta ei suutnud, vaid liikumatult valu kannatades tundsin, kuidas iga 5 valuhoo vahel oli hetk, kus see andis järele. Need hetked olid niiii head. Tervet mu keha aga kattis külm higi ja kui tavaline valuvaigisti peale tohutut piinlemist juba veidi hakkas tundma andma jäin ma ei tea kui väsinult magama neljaks tunniks. ärkasin uuesti kell 8 õhtul ja imehea plaan, et teen pransat kukkus läbi.

Millalgi samaaegselt suht tuli ema koju. ma olin talle helistanud enne kõigehullemat, et olen liht vaibapeal tõmmelnud valust viimased 20 minti. Ta ütles konkreetselt, et tal suva, sest mina talle ju vastu ei tule, siis miks peaks tema(?!). ses mõttes, et kui ta oleks kodus olnud, siis oleks ta väsinud mu halast ja kiirabist läbi hüpanud ja tavalise valuvaigistikoksi 10ml Sodium Chloride 0,9% + 2ml NO-SPA’d kokku miksind ja mulle tagumikku nõelunud, kuid hetkel teda polnud kodus ja parim, mis ta mulle soovitas oli, et kannata ära. Loodame, et homme on parem päev ja see koks mu kanni niipea ei näe. I’ll keep u updated.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: Oli&On, rõve

miks nii?

23mai09

Search Terms for kõik days ending 2009-05-23 (Summarized)

Summarize: 7 Days 30 Days Quarter Year All Time

Kogu aja jooksul

Otsi	Vaatamist
laura seire kadri lipp	13
ekns	8
laura ja kadri	7
airi pennert	6
laura seire ja kadri lipp	6
naised on hullud	5
kadri ja laura	5
plikaivika	4
auno	4

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: paide

She’s Only 18

21mai09

okay, mate läks perse. töötlemisel on worst case scenario, ehk ma ei lõpeta sel aastal gümnaasiumi ja plaanidesse tekib gap year. järjekordsel psühholoogi visiidil andis too tore naine mulle lehe, millele kirjutas probleemiks siis, et … mis saab siis, kui ma ei lõpeta gümnaasiumi. päris hea mõtlemisaine jälle. ja kedagi teist pole muideks enda ebaõnnestumises süüdistada peale enda. selles mõttes, et ma olen jube õnnelik inimene, mul on vedanud v ehk parem sõna on joppanud, niigi vapsee paljudes asjades, seoses kooli ja tööde jne jne jne’ga. aga misasja, nüüd viimasel hetkel siiski otsustub kõik perse minna, oleks võinud siis mingi vähemtähtis asi nagu uurimistöö v muu selline joppamisekoht juba varem perse minna – ei. nüüd läheb kõik metsa, nüüd kui on kõige hullemad tagajärjed. kind of… mis-kelle-seadused need naljakad olid? et kõige kiuste läheb lõpuks ikkagi perse, when you least expect it. hetkel ei jaga ma küll pauku välja, mida ma tegema peaks, kui ma saan päev enne lõpetamist teada, et no.. PÜG ootab mind ka järgmisel aastal. elu läheb edasi JAH, aga kuidas?!

ma ei suuda end isegi kokku võtta, et pransat õppida, kuigi koolieksam on tulemas. täiesti lõpp.

see kõik on minu mõtteid niivõrd palju muutunud, et ma lähen varsti lõhki. ja teistel on ainult öelda, et kuidas siis sina!, alati nii tubli tüdruk ja räägid sellist Lolli juttu, et kukud läbi!. endal tunnistusel neljad-viied, kas te teate ka kuidas need neljad viied saadud on ja kokku kraabitud?! APPIII, see on selline tsirkus, et naera pooleks. tra ma Ei tee teiega ju nalja, miks keegi seda uskuda ei taha. hit me with a horse tranquillizer v midagi. ma keen üle.

Filed under: Uncategorized   |  2 Comments
Tags: degress, PÜG, shit hit the fence, tegelikkus