Täna oli mu viimane tööpäev. Mida ma õppisin?

• Ma vihkan tööpäeva, kus tunnid on stricktly 8.00-14.00, 8.00-16.00, 8.00-18.00 etc.

• Mulle üllatuseks meeldib mulle siiski palju palju rohkem teha tööd üksi olles, et midagi ise nohistades teha kui inimestega suhelda, mis ei ole üldse mu tugevaim külg. Sellele lisaks ma pean mainima, et ma olen alati arvanud et töö inimestega sobib mulle. Aga, äkki see töö ei olnud lihtsalt sobiv selleks, et nüüd midagi määravat välja lugeda. Äkki…
• Haiglad on lahedad. no comment on that one. Äkki õpiks isegi õeks või kiirabi töötajaks?! Parem ikka kui päevad läbi kuivalt aknast välja vahtida ja kohvi juua ning siis tähtsa näoga ringi käia.

Aga mis muidu sis. Teisipäev, kolmapäev käisin Viljandis. Pm oli seal EKNS’i laager Vanamuusikapäevade raames. Ma jõudsin sinna kohale poolteist päeva hiljem, sest tegelikult algasid proovid juba esmaspäeva hommikul. Kohale jõudes oli esimeseks inimeseks, kes ma nägin Kristel-Olivia. Ta oli rõõmus. Mind nähes. Mind Nähes!. Teate kas kui lahe see oli!? See esimene tervitus aitas mul üle saada hirmust, kui ma laagritesse lähen, et ah hui, kellele ma ikka korda lähen. Tavalise vaikse tervituse asemel lendasin ma täiega peale inimestele, naeratasin, tervitasin, kallistasin, pärisin sellekohata, kuidas neil läheb etc. Nii hea oli saada positiivset vastukaja. Kõigeparem oli muidugi Agnet, Annit, Otti, Veikot ja üldse kõiki neid näha, kellega ma hästi läbi saan. Eye-candy oli ka kohal, mis tõi “kerge” muige näole.

Ja mida ma tegin? Lebosin terve kolmapäeva Ugala teatris. Igas võimalikus kohas. Igas võimalikus asendis. Ja nagu how cool on see, kui ma saan lihtsalt olla, teha proove ja käituda kuidas tahan mõnes nii esinduslikus kohas nagu Ugala. Tavaline inimene tuleb teatri ja vahetab nende mustade nahast toolide peal kingi, kui mina samas 2h tagasi seal täie väsimusega magasin. Makes me feel special ja seda heas mõttes.

Lahe on olla selline privileegidega inimene ja saada võimalusi näha etenduste valmimiste köögipoolt. Väga huvitavad inimesed on kõikjal. Proovid iseenesest olid Ugalas lahedad. Koori(ENNSi) ja orkestri ülesandeks oli esitada eelneva kolme päevaga õpitud 35 minutit kestva 14. sajandi tundmatu Itaalia autori liturgiline näidend. Muidugi orkester õppis seda ikka enne ka, nemad seda kolme päevaga ei omandaks, koor saab sellega, erinevalt oskestrist, hakkama.

Aga jah. 35 minutit ühte 20-smthing lehelist nooti laulda on tegelikult väga raske. Laulmine on füüsiliselt raske ja väsitav. Paljud arvavad, et mis seal ikka, krdi laulad liht, aga mõte peab koguaeg ju lõikama, ette mõtlema ja tähepelanelik olema. See väsitab mõistust kiiresti ning päeva lõpuks oli arvatavasti kõigil süsi olla. Sellistel hetkedel on vaja puhata ja mitte miski muu ei päästa. Muidugi on ka keha väsinud, sest õige hingamine hõlmad tervet keha ja häälepaelad saavad ikka tohutut koormust. Pidevalt peab pingutama, et kõik välja tuleks, noodid ei vajuks, teksti oleks arusaadav, toon ei oleks väsinud või tuhm etc. Ja tglt mis tekstisse puutub, siis terve tekst on ladina keeles. FhaaaHah. Surnud kuid lauludes surematuks kirjutatud keel – amazing.

Et väike relax teha käisime Manni, Ummi, Al’i, Mini-Me, the-new-guy-Sämmi, Veiksi, Otiga bowlingus ja piljardit mängimas. Minu perse päästis liht Veiko mängu, that bit was funny. heh. aga jah, ma lihtsalt imetlen neid mehi. Nad on kõige imelikumalt armsamad inimesed keda ma tean. Nad teevad oma asja ja teevad seda rõõmuga, nad ei hooli teiste arvamusest, erinevalt nagu mina. Aga nendega koos tunnen ma kuidas end vähehaaval lõdvaks lasen ja nendega ühele lainele saan. Kuna mu saabumine laagri oli juba nii õlitatult perfect läks ka kogu ülejäänud laager lihtsalt väga hästi. Aga jamh, liitumine Selle kooriga oli kindlasti üks parimaid asju. Escape from everyday life kuhugi seltskonda, kus ma teistes tunnen ära peegelduse killukesest endast, on lihtsalt so fking cool.

Ja mis vast teistega suhtlemise kõrval väga tähtis minujaoks oli, on see, et ma tundsin laulmisest jälle rõõmu. Ei olnud sellist mõttetuse tunnet, et mida ma siin teen? ja Miks ma seda teen, kui ma tunnen end kui piece of shit. Seltskond on vist siiski põhiline minujaoks. See määrab paljuski, kas ma naudin laulmist v mitte. Kindlasti viis väsimuse ja ootamiste hetkedel mõtteid mujale eye-candy, vestlused Elizabethi ja Helenaga. Keio ja tema veidrused, Otti ja Veiko soolo. Aare soolod ja tra! ta laulis enda teksti peast! As in-your a fking genius. ja üldse, hea.hea.hea oli. Jääb üle ainult Vigalat jääda ootama. Sitt, et Mann ei tule sinna – jõhker põnts Vigala nautimispoolele. Mul ei jää vist muud üle, kui Kuusalukate (ainult meeste) seltskonda pressida – but you see, I’m not complaining.