Pane kõrv vastu maad…

04märts08

… ja sa võid kuulda ratsaväge tulemas, ammu enne seda kui nad kohale on jõudnud. Nende hobuste kapjade plaginast ja sammu raskusest võis kunagi, minu meenutamist mööda, ette ennustada kui suur on oht, mis on ründama asund. Ette sai kujutada kui suur on nende löögijõud ja kui tapvad relvad.

Mis saab küll siis, kui neid samme kuulen ma iga päev, iga sekund oma elust? Vahel juhtub ka seda, et vaikuses, lihtsalt olles, ajan ma need kurjad hobused segi oma südame löökidega. Neil hetkedel oleks kõik justkui korras ja mulle meenub milline ma olin varem, kui oht ratsutas minu ümbert kaarega mööda. Enamuses ärkvelolekuajast ma seda viga ei tee, kuulatan ja kuulen, seda hambuni relvastatud ratsaväge kappamas ja kunagi tulevikus ka minuni jõudmas. Kurb on selle juures see, kui hirmutav see on, kuulda ja tunnetada ohtu enda ümber seda siiski kunagi nägemata. Iga päev ma kardan ja lömitan hirmu ees.

Hirm kõige ja kõigi ees on iseenesest juba vana asi. See ei ole mingi moehaigus, pigem midagi, millega olen olnud sunnitud elama külg-külje kõrval niikaua kui mäletan. Need 17+ aastat on mulle tehtud selgeks kui nõrk ma olen, lisada veel fakt, et see nõrkus paistab ka füüsiliselt väga hästi välja ei tee ka asju just paremaks. Veel tehakse selgeks mulle seda, kui saamatu ma olen, ja kuidas ma tulevikus hakkama ei saa või lihtsalt kui raske mul olema saab. Suhteliselt kaua ma ei kuuland kurjade juttu, jäin mingis mõttes iseendaks, kuid ühel heal õhtul murdusin ka mina täielikult ja enda tükke ei ole ma siiamaani suutnud kokku panna nii nagu need varem olid. Osa tundub olevat veel kadunud kuhugi ja üldse on igati rõve olle minaise.

anyways, selle blogi eesmärk on lihtsalt arendada mu kirjutamisoskust, kuna mu õpetaja meelest on mulle sobiv hinne ju 3. Kõik sisu selle juures on küll täiesti tõsieluline, aga enamuse jaoks liiga masendav, niiet vabandan juba ette ära.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment