11.märts

11märts08

Täna on küll teisipäev, aga ma alustaksin oma lugu kuskilt pühapäevast.

Tol päeval sattusin ma pikemalt rääkima aa’ga. Ta küsis minult, kuidas mul läheb, mida ei juhtu just tihti. Ei tema, ei kellegi teise poolt, enesestmõistetav on silmakirjalikkus ning harjumus teha nägu, et kõik on ok. Nii säästan end nendest küsimustest ja pärimistest, et mis viga, eriti siis kui neid küsivad nii valed inimesed, kes loodavad et ma suudan nendega tõsiselt rääkida, samal ajal kui ise neid päevast päeva näen ise silmakirjatsevat.

Anyways, ma tõesti rääkisin temaga. Ja mis vast kõige üllatavam/tähtsam… ta mängis mulle. bahhi. Tänu sellele suutis ta mu tuju nii pilvedesse viia. Nimelt reetsin aa’le viimaste aastate parima elamuse, seoses muusikaga, kõrvalteemana pidevalt mainides, et armastan klaverimuusikat ja seda, et live-muusikast ei saa mu isu eal täis. Ta võttiski kätte ja … Oeh. Tema kavatsusi on siiski ju ette teada – need on kurjad – ta teab mis on mu nõrgad kohad ja kuhu nuppudele on kasulik vajutada. Sellel jutul on kaks poolt, tal on võim mind panna niii hästi tundma ja teisel hetkel mu ego ja ideed oma jalge alla trampida. Hirmutav, et keegi selleks suuteline on.
Aga samas, ausalt, milline naine ei unista sellest, et ainult temale mängitaks. Võibolla ei ole see just Iga naise unelm ja minu tuttavate hulgas just palju taolisi ei leidu, aga ma tunnen, et kuskil ikka romantikuid leiab. Kohe selliseid tõsiseid, selliseid meeleheite kuningannasi nagu ma ise. Kuigi sellised hetkel muudavad mu kahtlaselt melanhoolseks oli see seda väärt.

Huvitav, kas peaks kirjutama selle “viimaste aastate parima” loo korralikult ka siia?. V jätta see just kuhugi mälusoppi. Tegelikult on see lugu iseenesest jama. See on lihtsalt üks neist juttudest, mis on mulle naljakas v tähtis kuid seda edasi rääkides tundub teistele täiesti igav, meaningless. Selle märksõnad on täielik väsimus. bliss. kuna seljataga oli raske päev täis vaimutööd. rahu. vaikus. pime saal, kuhu paistis dimm valgus, mis tekitas tontlikke varjusid põrandale. Peakohal uluv tuul. laul. pokaal punast veini……………………………. Selle ainega saavad kõik ju midagi välja mõelda.

Deam, ma kaldun koguaeg teemast kõrvale. Tähendab mulle mängiti bahi ja mulle läks see hinge. Muusika iseenesest ongi ju armastus. Muusikat ei tehta ju vihaga või kohustusega ja seda ei mängita enda lõbuks vaid ikka armastusest selle vastu. Ja mida ma öelda tahan on … et … pühapäeva õhtu oli täiuslik mitmel viisil. Minus tärkas juba väike kahtlus, et sellest saab ju ammutada jõudu, et ka kunagi veel südamest naeratada. Siiski mu hopes were cruched on Monday, kui ma ei suutnud klaverit ise mängides hoiduda oh-so-common-pisaratest. Muidu poleks probleemi aga ma ei olnud ju kodus vaid tunnis, koos õpetajaga, kes tunni tipuks veel rääkis mulle otsustest ja valikutest, sellest et ta on suuri otsuseid kartnud, kuid siiski lõpuks aru saanud et on läinud õiget rada mööda ja ei kahetse midagi, mis raputas veel mu Sellele haavale ka soola peale. Sellele hirmu haavale. Appi, mis minust küll saanud on?! Päeval naeratan malbelt, õhtu saabudes poen enesesse ja ei lase kedagi ligi. Nutan kuskil klaveriääres seda sama soola, mis minu haavadesse on hõõrutud välja ja mõtlen, mis on valesti läinud.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: Bach, music, piano