19. mai

19mai08

Meeldetuletus!. Reedel, 23. mail on muusikakooli mingi nõme kontsert ( vähe inimesi!) aga ma saan mängida ja seda viimast korda sellel laval. Järgmine aasta või no suvel nüüd, pidi muideks saal remonti minema niiet, mulle jääb au uues remonditud saalis mitte mängida, vaid occasionally seal teisi kuulamas käia. Tänaseks päevaks on lastevanematekontsert tehutd, see oli klaveriarvestuse peaproov niiöelda, siis paar päeva hiljem arvestus ise a nüüd täna kitarri eksam. Niiet sellega on läbi…

Peale konsat peaks uurima, et kuidas see paberite väljavõtmine käib. Kõigepealt peaks sellest rääkima klaveriõpetajaga… ta oskab mind kindlasti aidata või isegi äkki teeb midagi minu eest ära…?!… My heart crumbles into thousand pieces mõeldes, et pean peal 11 aastat seda tegema, mis viib mu loo pointini, et nothing Good lasts forever. Ja sellest järeldusest võtan ma teise tuletise ehk ma peaks õppima veel enam elu nautima. Ma ei mõtle, et get more often drunk etc., vaid just et enjoy neid võimalusi, mis mulle antud. Mul on ju silmad, millega näha teisi silmi. Aru, millega teha vahet õigel ja valel; käed, my pressious seducers, kes ka minu pilgu teinekord ähmaseks muudavad…..  ….. eriti kui ma neid nagu omaette organisme näen must-valgetel klahvidel orienteerumas. LIhtsalt võrratu.

Kui miski/keegi teine suudaks tuua sellist bliss and joy i my mind’i… arvatavasti suudabki, ma olen selles suhteliselt kindel aga ühel variantidest on kiire kiire kiire. Ja jah ma räägin a’st. Miks peab ta olema nii vastikult armsalt seksikalt hoolitsevalt õel minu vastu?. Varsti jälle olen ma omadega pahupidi, vihates teda sellepärast, et ta mind tuumikuni suudab puudutada.

Btw! Kas Keegi saaks mulle selle filmi kuskilt???!!! Olen valmis kõike tegema selle nimel.

Muideks ükspäev nägin ma und sellest, et olin a’ga koos. As in, ma elasin temaga koos ja mingil hetkel ilmusin ma kuhugi peole, kus olid kõik mu head sõbrad ja tuttavad. Nad vaatasin mind imelikult…. niiii imelikult. Iseenesest ei ole ju selles üldse midagi hullu, kui keegi endale partneri leiab ja teda oma sõpradele tutvustab aga…..  See oli teistsugune. Ma mäletan inimeste pilke nagu oleks see päriselt juhtunud! Nad said aru, kõigest, nad hammustasid minust läbi hetkega. Enam polnud minul ühtegi peidupaika, ühtegi sõpra ega tuttavat. Nad kõik põlgasid mind, kuna tundsid, et olen neile valetanud paljude asjade kohta. Selline elu on suht fucked. Parem sõbrad, kellele sa hädavalesid mõtled ja ise neid vastu kuuled, kui elu ilma nendeta. Selles mõttes ma ei poolda valetamist aga vahest on see hädavajalik. Blah. I’ve lost the plot, ma räägin kõigest ja korraga. Andke andeks. Mul ei ole enam piisavalt mahukaid teemasid mida arutleda.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment
Tags: A, Õnn, bitter moon, music, piano, progress