Sunlight scattered

02juuni09

JuJuba juuli?! OMG, mida ma küll vahepeal teinud olen. Aasta ilusaim kuu on möödas – päris sitt.

Mingi päev (kuna kõik päevad on täpselt ühesugused ja mälu on viimane kusik mul, siis ma tõesti ei oska öelda) toimus kooli juures kooli ajalehetoimetuse aastalõpu miiting. See ei olnud üldse selline nagu ma arvasin. Täiesti vastupidi. Eelmine aasta oli see suht lahe, seltskonda oli, Eleene oli, nalja, aega ja vaikust oli. Eks osati ka enda ja kõigi teiste passiivsuse ja üldise mugavuse tõttu otsustati õpetaja tagaaed vahetada seekord kooli väliklassi vastu, kus terve aeg mingi vend 10m eemal trimmerdas ( on õige sõna?!) . Ok mees, ma saan sinust aru, et see on su töö ja sellega tood sa leiva lauale, aga krt, pead sa seda just sellest võsast algust tegema, kus kõige rohkem inimesi on läheduses. tramavõi.

Oleks tahtnud ajalehe tulevikku veidi arutada. ideid välja käia, mingi väike mõttering teha, kuid… njah. järelikult polnud vaja. niisamuti nagu ka jäi valimata uus peatoimetaja. Pole liht sobivat järelkasvu, mis on well… jama. on inimesed, keda ma liht ei seedi ja keda ma peatoimetaja rollis näha ei soovi, kuid need keda ma soovin, või noh 1 inimene, kes sobiks on ise järgmine aasta abiturient ning 1 aastaga niimitut asja korraga teha oleks talle raske ja ülekohtune. Jumalatubli ja tark tüdo iseenesest küll… ei tea. Selline tunne nagu oleks ajakirjanikud PÜG’is mingi dying breed.

Eriti kahtlane on see 1 chikk, kelle nime ma vapsee ei suuda meelde jätta, Egelt v miskit. Ise mingi aeg tagasi kuulutas, et tahab minna TÜ’sse ajakirjandust ja mida kõike sellega seotut õppima, kuid suutis kirjutada selle ÕPPEAASTAGA 1 artikli. Tõeliselt Hea ajakirjanik peab oskama ka suhelda ja teistelt õppida, mitte kõigest häid tekste kirjutama minu arvates. jube ennasttäis mulje igastahes jättis ta mulle küll. Koguaeg olid mingid vabandused, miks ei saa. Alguses ta liht ei käinud koosolekutel, et aidata kaasa lehetegemisele, siis kui teda lõpuks suruda tõi ta trobikonna ettekäändeid, et pole nüüd aega ja pole aega. Kättevõtmise asi puhtalt ju. Ses mõttes, et kui ei taha teha siis ei taha. Aga peaks olema ka julgust siis niiviisi öelda, et ma ei saa/taha/midaiganes ajalehega tegeleda. Suht mittemidagiütlev tegelane igastahes. Inimesena võib olla täiesti tore ja kõike head, kuid…. mai tea… ei ole minu tüüp:P.

Positiivse poole pealt, ma sain sellel miitingul kätte koolilehtede mingis võistluselt saadud väikse auhinna, milleks oli “mina olin siin” dvd. Kuna on olen suhteliselt võõrdunud kinost, siis vaatasin seda filmi hea meelega kohe paar korda jutti ära. ok, niihea see nüüd ka ei olnud, vaid ma ei teagi, kas see olen mina või on suht kõigi Eesti uuemaaja filmidega 1 jama – mitte sittagi ei saa esimesel vaatamisel aru, mida räägitakse. Kohati tundub kui kuulaks võõrkeelt. Sellepärast ongi teine vaatamine minujaoks essential, et pool filmi kaduma ei läheks ja jääks. Iseenesest oli tegu hea asjaga ja 47000 vaatajat (v mai mäleta enam kindlalt mitu, kuskilt lugesin kunagi), mis andis eesti filmide vaadatavuse edetabelis 2. koha “detsembrikuumuse” järel, ei saa ju eksida. Mu ema küll tegi Marge’i pidevalt igast roppuste peale, mis kõlaritest tulid, kuid mulle jäid rohkem meelde need mõned tõsiselt naljakad seigad (a la kui peaosatäitja liht Pacmani terve öö mängis jne.)  Mäletan veel end hiljem mõtlemast, et järelikult olen muutunud igasugustele rõvedustele ja roppustele immuunseks aka olen keskmine eesti noor ja just elu veidrused ja kiiksud on need, mis meelde jäävad. Maailm tõesti muudab inimest märgatavalt.

Kusagilt blogist leidsin veel sellise lause ka (ja suured tänud selle eest):

Sellega seoses, nii veenvat seksi pole vähemalt Eesti filmides varem näinud. Julgelt panid.

True that! Ja nüüd kõik vaatama eksju!, sest eestlase jaoks ongi ju seks ja enesealastus kunst.

____________________________________________________________

täiesti läbi.

Aga täna, anna otsad. Vahepeal oli tõesti tõesti ilma naljata nii surmahigi otsaees. Ma juba kartsin, et täna suren, no pun intended. Nii halb oli olla ja terve keha oli halvatud valust. Käia ma suutsin läbi pisarate ja aru ei saanud, kas tahan oksendada või soolestiku organdoonoriks kinkida. Mitte kuidagi ei saanud olla, ei istuda, astuda, lamada, külitada – mitte midagi. Ajataju kadus, selline keskmine 40°C palavikku oli ainuke tunne minus. kuulsin läbi hammaste plagina veel kuidas maja taga kaks inimest rääkisid ja naabriossid jälle oma kuradi westcoastkillah’it kuulasid. Oleks tahtnud tõusta ja (kui oleks supernaine siis naabritel sisse visata) akna kinni panna, kuid ei suutnud. Valu oli nii terav, et ma lõpuks enam isegi mitte nutta ei suutnud, vaid liikumatult valu kannatades tundsin, kuidas iga 5 valuhoo vahel oli hetk, kus see andis järele. Need hetked olid niiii head. Tervet mu keha aga kattis külm higi ja kui tavaline valuvaigisti peale tohutut piinlemist juba veidi hakkas tundma andma jäin ma ei tea kui väsinult magama neljaks tunniks. ärkasin uuesti kell 8 õhtul ja imehea plaan, et teen pransat kukkus läbi.

Millalgi samaaegselt suht tuli ema koju. ma olin talle helistanud enne kõigehullemat, et olen liht vaibapeal tõmmelnud valust viimased 20 minti. Ta ütles konkreetselt, et tal suva, sest mina talle ju vastu ei tule, siis miks peaks tema(?!). ses mõttes, et kui ta oleks kodus olnud, siis oleks ta väsinud mu halast ja kiirabist läbi hüpanud ja tavalise valuvaigistikoksi 10ml Sodium Chloride 0,9% + 2ml NO-SPA’d kokku miksind ja mulle tagumikku nõelunud, kuid hetkel teda polnud kodus ja parim, mis ta mulle soovitas oli, et kannata ära. Loodame, et homme on parem päev ja see koks mu kanni niipea ei näe. I’ll keep u updated.

Filed under: Uncategorized   |  1 Comment
Tags: Oli&On, rõve