333

03juuni09

Eilne “lõunauinak” tipnes sellega, et sain öösel täpselt 3 tundi und, kui sedagi. Paari minti enne kuute oli juba väljas ka nii valge, et tõsine kavatsus oli liht üles tõusta ja elutuppa pransat kirjutama minna. Põhjus, miks ma seda ei teinud oli, et mulle tuli 1 klassiõde meelde, kes kasutas seda õpin-hommikul nippi pidevalt. Ma ei mõista siiani kuidas see võimalik on mingi viiest tõusta, et siis vene sõnu õppida. aga tema tegi seda.

Igastahes, õppimise asemel kuulasin Ivi ja Ardi telefonide äratusi, mängisin mängu arvan-ära-mis-kell-NÜÜD-on ja muud huvitavat. Hiljem, et mitte nendega kokku sattuda komberdasin läbi peavaluloori oma tegemised siis ära ja läksin 9ks kooli. Ma sain sellise portsu pransa asju, ja selliseid kaelamurdvaid ülesandeid, et… hõkk-hõk. Tegemist jagub, aga peavalu ei taandu mitte kuhugi. Siiski, pransa koolikas on piisav ports. Eriti muserdav on see, et pransa klassile kõige lähedasem on mate. That Grossed me out. Sinna ma minna EI taha. Ma liht ülekõige soovin, et saan sellest tra-kui-lollist-ideest-teha-mate-eksam ikka läbi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub idee võtta aastakeseks või nii aeg maha.

Ma ei tea küll mida teha. Võtke mid koduabiliseks. Ma olen efektiivne ja võtan vähe ruumi ning toitu/õhku/vett. liht andke katus ja tegevus.

Ma liht tahan teha midagi, mida armastan, mitte liht midagi milles ma piisavalthea olen. Siis võiks ma tõesti kunsti proovida v muusikasse. Aga ma ei armasta neid piisavalt. Ma puutun väga tihedalt kokku tõesliste muusikaarmastajatega ja mina jään põhiteljelt kõrvale.

Raske, nii raske on.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment