32.

26juuni09

ma lõpetasin keskkooli.

Oma tagasihoidlikusest tingituna võitlesin 40 minti enne aktuse algus 9 cm kontsadel all söökla use juures (pm suure ruumi nurgas) teiste klassiõdedega, et end paarisrakendite reas ikka võimalikult lõppu jätta. Kes siis ikka tahaks ette ritta istuda, kus üle paarisaja silmapaari sind jälgib ja kommenteerib. aga ka paljud teised naised arvasid, et nad tunnevad end tagareas paremini, mistõttu toimus enne väike rebimine. kas ~25 inimest surutud ühte nurka oli väärakalt naeruväärne, jahh, oli küll.

Kõik omadel põhjustel etteritta igastahes istuma ei soovinud minna. Kel polnud lõpulaulu sõnad peas, kel kleit liiga lühike, kes vajub istudes kössi nagu jahkukott (mina)… aga viimane maadlemine nende naistega läks hästi ja oma koha ma sain. Mitte tingimata, et siis kõik sind ei vahi või et siis saab teistega juttu ajada, vaid pärast olid ilged kasud sees… (ja ma aimasin et mingi südamlik bläkk peab juhtuma) Kui lõputunnistused käes, näitas Cushion kõrvalistunud viimasereandikele enda kaani, mis oleks pidanud kõigil olema ühesugused, kooli logoga ja kirjaga lõpetajale. siiski siiski, leidus ka mittetahtlikke erinejaid – tema (ja mitte polnud ta ainuke, selgus hiljem) kaante peal oli kiri põhikooli lõpetajale. Honest mistake, peab ütlema. Sel hetkel hoidsin ma naeru niikõvasti tagasi, et see tuli pisarate kujul välja. nagu tavaliselt. Aga jah, naerukrampides lõpetaja keset keevat melanhoolsust on kui kloun matustel – not good.

Aag muud väga midagi, sain igast huvitavaid kinke ja õnnitlejaid. Lõpukõnet pidada polnudki jube, thank god mu lühinägelikkus. Inimesed sulasid peale 5t meetrit ühtlaseks massiks, niiet samahästi oleks ma võinud rääkida ükskõik millest ükskõik kellele. Niiet good times. Linnapea kiitused olid magusad igastahes. Lõpupidu (kuhu me jõudsime peale tõsiseid Odüsseuse eksirännakuid) jättis külmaks ja inimesed seal samuti. Koju jõudes avastasin, et absoluutselt Kõik sissepääsud mu majja olid blokeeritud. Peal kõva 15 minutit erinevaid katsetusi kedagi üles ajada ja tänu alkoholi kestvale mõjudele, lasin liht julmalt uksekella ja sain sisse ilma südamevaluta kellegi äratamise tõttu.

muidu on liht sitaks kiire, prioriteedid on sassis. Valikuid eriti ei taheta mulle jätta. Homme Kuusallu, siis mingi päev kodu ja edasi laulupeole, peale mida kohe sisseastumiskatsed. mitte millekski pole aega. tahaks laulupeo liht vahele jätta, aga ma loodan pimedas usus et Mann tuleb sinna ja siis saab… selle asja kergemini läbi tehtud. vanematega ei oska ei taha ei suuda olla. ma tunnen kuidas kõik ootavad millal ma liht ära läheks ja mitte üldsegi heas mõttes. mina samuti. aga jah, kõik teevad, mida nad teevad kõigeparemini, hoiavad distantsi. Koguaeg on mingid kuupäevad, kus ma pean olema, aga jamh, cold harsh reality, kõõigil on pohhui mis ettevalmistuse, meeleolu või enesekindlusega. Perel on nägu nagu mul oleks kõik tehtud, kõik alles algab ju. nüüd.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment