Eelmise postituse lõpuks peaks ma veel seletama, et Vigala on liht nii kõva, odav ja hea, et mul oli 1 päev peale viimast all-nighterit pohmakas ja teine päev, lisaks eelnevale, ka kõiksugu kehalised valud. Aga Lihtsalt te ei kujuta ette kui idealiseeritud see pommiauk vigala mu poolt on. Tuleks ometi Mann tagasi paide, tahaks rääkida temaga, arutleda teemal: eye-candy ja see, kuidas ma igal võimalusel proovis silmanurgast ta poole piilun ja kuidas ma nii paljusi iseloomuomadusi ta juures vihkan. Ma räägiks pikalt ja pikalt liht sellepärast, sest ta teab millest jutt käib, ta mõistaks…

Ma mäletan veel eelmist aastat vigalas, kui me mingite tüdrukutega ENPO maja juures olime, kuna Kalevi rahvas ja üleüldse kõik kõik meessoost isikud seal olid ja ma seda venda esimest korda nägin. ja kuidas mina ja mann ja ott ja tema läksime keset ööd teed jooma koolimajja ja kuidas ma jaw-droppi tegin kuuldes et ta meist kõigist kõige noorem on tglt. Ja kuidas Ott oma venna porn’i kollektsioonist rääkis ja mina sain aru, et ta mõtles “born”, sest nii seda hääldatakse, ja mõtlesin, et see mingi nimi on ja küsisin, mis bänd see Born veel on?! aga nalja sai. me olime kõik väsinud aga heas tujus. parim, tegime iga õhtu vesikat ja naersime trukkimislugusi kuuldes.

Sel aastal oli aga õhtu motoks: the chase is better than the hunt. Nii ongi. Kuigi ma ei saa aru, mida nii kena mees minus küll leiab. Arvestades tema ego suurust pakun, et ta on suhtumisel “auk on auk”. ja teine mõte on muidugi see, et eelmise aasta justkui jäi midagi pooleli või maybe ta tahab liht seda mida ta ei saa. Ma räägin ausalt, et me olime like This close many times, et suudelda aga ei. siiski ei. Ja see tunne, et asi jäi pooleli ei ajagi mind hulluks nagu tavaliselt. See oleks liiga lihtne olnud! ja kõik see pikk jutt on seda väärt, sest ta Realy ongi Nii kena.