Archive Page 2
tentative
Kõigepealt tuli:
Tundepuhang oli vist nii suur et nätsutas mu hetkega ära. Kohe kardan seda, olen loid ja väsinud, mis saab nii minust edasi, kui kool ka peal on?
Tahaks magada, aga äkki tulavd mu roomyd tagasi?
Peaks kapid ära pesema… saaks kolm sahtlit storage space’i juurde…
Ja mõtle, kui lootustandvalt päev algas. Ei osanud oodata, et ma end nii kurvalt siiski tunda suudan. Milles asi? Ma ei tea. Selline tunne on nagu süda oleks murtud, kuid süda on teve. Üksildane jah, aga mitte murtud. Elan selle aja mööda ja kõik. Kuid miks selline masendus siis… ma näen tulevikku helgemates toonides. Ma näen.
Need mingi paar tundi, mis ma linnas olin, lihtsalt imesid igasuguse elujõu must välja. Ma mõtsin, et asi käib vastupidi, aga… ei. Laseks silma kinni, aga ei.
Siis tuli:
½. Sept. Öö. Esimene Koolipäev möödus täitsa ettearvatult. Loengud olin normalid, kuid tunnen et ei sobi tartuse endselt. Mul airi üle nii hea meel, eriti nüüd kui ma ta ökoloogist sõpra nägin. Mul pole kahtlustki, et ta endale siit endale mingit meest ei leia. Ma igatsen Alexit. Lõpuks ometi on mul kindel teda nii kutsuda, sest et Airi soovis seda/soosis seda. Aga ma olen nii väsinud. Ma ei taha pelgalt siin linnas elutseda. Ma tahan nautida ja tunda rõõmu ja kasutada ära kõik neid võimalusi, mida siin pakutakse. Ei taha olla pelgalt ülikool-ühikas tüüp. Alexi kõne tegi tuju nii heaks, airi kallistus peale seda tegi kõik veel kindlamaks. Sain südant puistata, äkki liiga avameelselt? Äkki liiga sügavale läksin? Ei sügavale mitte, kuid harjumatult kaugele küll. Mis teha, et nii harjunud ei ole… Mina ka ei ole, kuid ometi ma leidsin julgust rääkida nagu Pärt ja tunda nagu ma ise. Olen karusellil. Ja väsinud sellest, see karusellist välja tulek on jube raske. Ja nüüd pean minema enda tuppa, kus paarike mind ees ootab.
nädala lõpp tuli:
Täna loenguid ei ole, eile tegin veel viimaseid lihve enda tunniplaani. Igati segane teema on sellega… Igastahes nüüd istun ma bussis, olen juba Põltsamaale jõudnud. Varsti Mäosse. Ja mis siis edasi? Imelik on koju minna, ma ei planeerinud seda üldse. Ma ei taha koju minna. Tahan olla iseseisev, mis minujaoks tähendab seda, et koju ma ei lähe. Kuid kodutu on ka rott olla, sest narva mnt ühikatuba 249 ei ole ka ju mitte mingisugune kodu. See on aint ruum, mille eest ma maksan ja kus ma selle eest siis elada võin. Või pigem ööbida. Aga õnneks on mul inimesi ümber, kallimatest kallimad, kes õnneks kõik nii koduseks muudavad. V noh mis õnneks, mis on õnnel pistmist sõprusega? Ma ei oska seda seletada, on see midagi sunniviisilist või enda äratundmisrõõm teistes või kiindumus või vajadus. Õnnega ei olegi ju midagi pistmist või äkki on lugu vastupidi, ja polegi sõbrad midagi muud kui puhas joppamine?. See on igatahes imelik sümbioos inimeste vahel. Tihti piisab teadmisest et nad on olemas, teinekord peab olema neile võimalikult lähedal ei üldse midagi tunda. Aga igastahes, mul on sõpru. See on uskumau, et minusugusel… Ja nende viimaste päevadega olen ma kiindunud neisse tohutult.
Tartu linn peab veidi ootama minu järgi. Mõeldes enda olukorrale, meenub mulle Ako ja see kuidas ta Tallinnas Lasnamäel elab. Neil on korter, 3 tuba ja köök. Suur, aga seal ei ole mitte mingit aurat või soojust või midagi sellist. Puhtalt seinad ja magamisasemed. See on koht, kus nad lähevad peale kooli ja tööd, kuid kas neile ka seal meeldib? See ei ole üldsegi kodune, see on külm ja võõras minujaoks. Kõige “soojem” oli köök… ja see et nad lihtsalt seal On. jääb mulje nagu nad seda väga ei naudiks. Seal on midagi puudu…nad liht kasutavad seda pinda ära kõige esmasteks vajadusteks. Ja linn on pelgalt taustaks koolile. Ma tahan et minuga oleks kõik vastupidi. Ma tahan tunda Tartu igast urkaida ja inimesi jne jne. Ma ei taha aint koolis käia. Kuid hetkel ma ei julge oma tekkinud raamidest väljuda. Äkki muutun kuidagi Akoks? Tahaks minna teatri ja Maailma ja kõikjale kõikjale. Kuid hetkel ei julge ma peale koolist koju minemist enam kuhugi minna, ka mitte Konsumi, mis on 200 m kaugusel ühikauksest. pean närima seest välja nagu alati.
Filed under: Uncategorized | 5 Comments
Tags: imaginaarobstaaklid, paigalseis, Tartus
eeva sünna.
Pühapäeva õhtu. Külm. Üksi. Ühikatuba. Külm.
Kerge väsimus annab veel eilsest Eeva juubelipeost tunda. ja sellest, kuidas ma üldse ei viitsinud täna üles ärgata… ja sellest, kuidas ma koristasin, ja sellest et nälg sai kustutatud ja rammestus tekkis ja sellest et kella 1st neljani pidasin maha pikad jutud alexiga, kes ei olnud väga heatujuline. kõik need kerged väsimused kokku lüüa ja valmis on suur cup of väsimust. Minu enda tekitatud olukord ajas ta vihale muideks, asi, mida ma üldsegi ei kahetse. Ei, ei jutt ei ole Tammestaadionil alasti jooksmisest, vaid millestki muust, millelt oma mõtteid ma täna ei ole lahti saanud, kuigi edutult püüdnud. see oli liht midagi, mida ammu teha olen tahtnud. terve õhtu valdas mind tunne nagu oleks just põlema süütanud jointi ja tõmmamas alla esimest mahvi. siiralt usun, et mehelik pool on kõigil olemas ja kaunilt vabastav on lasta sel tegutseda. lihtsalt ülihuvitav on ju soopiiridega mängida. ükskõik kuidas.
a muidu oli tore igast jutte kuulda ja olla tunnistajaks väga siiratele sõnadele ja uusi inimesi kohata. kuigi kohati oli tunne nagu… võibolla ma olen liiga ära harjunud sel suvel faktiga, et uude seltskonda sattudes ei blokita võõraid, vaid võetakse omaks päris kiiresti. Aga tavaliselt polnud tegu eestlastega ja enamasti oli mingi eeldus läbisaamiseks olemas, a la suured ühised huvid. niiet mida põdeda? enam ei olegi midagi. liht alguses oli ebamugav. ebamugavused on selleks et neid ületada, haha!.
… peaks sama alexile ütlema… kui ta veel minuga rääkima soostub.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
Tags: inimesed, pidu, Tartus
tartus.
täna kolisin tartussse.
Astusin enesekindlalt oma numbrituppa. Toas oli kardinad ette tõmmatud ja esimesest voodist mis ma nägin paistis siplemist. Mu toakaaslane oli oma mehega voodis. Magasid v misiganes. Piinlik vähemalt ei olnud. Not. Ehh… edasi oli liht blurr, arvatavasti ma üritasin olla “cool”,kuid feilisin mannetult. viskasin siis enda koti läpakaga vaba voodi peale ja üritasin toast minna, kuid juba olid mu seljataga mu ema ja isa, kes samuti mu tuba näha tahtsid. Oh, joy. triple the fun. ma üritasin liht sealt minema saada, kuna esiteks mind üldse ei huvitanud, et need inimesed seal enam olid ja ma tahtsin liht asju sisse tuua. Mingi kerge moment edasi ja ma tassisin oma kotid – värgid tuppa ja nägin, et paarike oli juba riided selga saanud ja nägin ka siis oma tegeliku, naissoost roomy ära.
tuli välja et nad oli ülisitase toa juba päev eelnevalt suht ära koristanud. Sisse kolimiseks aega ei olnud jäänud, seda tegid nad siis täna kui ma seal kraamima hakkasin. alguses küll tagasihoidlikult, kuid lõpus juba päris julgelt ringi liikudes etc. ja siis me seal kraamisimegi ja tõstsime tuba võiks isegi öelda, et suht edukalt ümber. Hiljem käisime airiga poes ja nüüd sööme aldur, mina ja airi viimase toas riisi ja uncle bensi. päris magus kraam.
So far on parem kui ma arvasin, kui saaks (loe: viitsiks) siis puhastaks oma öökapi ja ära ja hangiks netiühenduse. Vaja oleks veel mõnd asja, kuid enamjaolt on kõik olemas, peale privaatsuse. hõõrub veel veidi see ka, et ma läksin paidest minema kohati lõpule viimata võik kindlate emotsioonideta. eriti mis puudutab kodanik14t.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
…lõpeb.
HAhahahahahaaa. tead Airi, mitu korda selline asi minuga on juhtunud?!?!. Many, Many times ikka:D
______________________________________________________________________________________
A muidu. Mind jäid need kohati tundmatud käemärgid piinama. Täna duši all mõtlesin välja, miks ma ARK’s neid ei osanud. Ma ei käinud ju üheski teooriatunnis. Right… Arvatavasti seal taguti neid asju, aga no mida ei olnud, olin mina tundides. Vähe lamp küll, kuid koolis öeldi mulle lihtsalt nii, et vali kumbas käia tahad, kas A kat tundides v B omas. Ma valisin B, kuna need olid kellaajaliselt alati varem. Kui mina peale pooltteist tundi olin ära istunud, ootasid tsiklivennad klassi ukse taga ja ootasin oma pooltteist. Mõlemas käia oleks olnud lihtsalt haige ju. Liiklus on siiski üks ja mugav vabandus, et olen naine ja mai Peagi aru saama kuidas miski jubin töötab, aitab.
Täna tabas mind Lõppudelõpuks hull revelation, et Ma Lähen Tartusse! See viimane nädal on olnud lihtsalt selline ootamine ja jobutsemine. Mitte mingit motivatsiooni midagi liigutada siin ei ole. Sellega tekitan muidugi aint probleeme ja vaidlusi Iviga, sest et ma liht passin kodus, välja minna ei viitsi, inimesi kodus võtaks vastu küll, aga keda? Airi käis siin 1päev, mis oli sitaks hea. aga see oli aint 1päev. muu aja liht Passsssin.
kui viitsiks räägiks veel oma avastusretkest tastusse ja sellest kuidas kohaliku konsumiga ja enda toaga tutvusin. aga kuna wordpress juba korra kaotas pika teksti mis ma kirjutasin ära, siis teistkorda enam ei viitsi. sry guys.
Filed under: Uncategorized | 1 Comment
…jätkub…
Mõtlemisainet… mõtlemisainet …. seda andsid ka Ivi ja Alex hiljaaegu. Ühteaegu sain kasutada mõlemast otsast saadud tarkusi teineteise peal. Ja päris hästi töötas see.
ses mõttes, et Iviga on tekkinud möödarääkimisi. Peale Itaaliat ei olnud üldse muret, olin ise rahulik, tasakaalukas ja ei tuuritanud ringi. Tegin nalja ja olin igati positiivselt meelestatud. See aga hakkas peale mõnda päeva mu sisemusi lõhki sööma. Igatsus ja nii. Aga välispidiselt ei olnud seda välja paista. Sellega on hea lugu… vaata öeldakse, et stressi jms vastu aitab lihtsalt hea seks. Esimest korda elus märkasin end mõtlemast, et tglt on jutus täiesti iva sees. See Tõesti võib nii olla.
aga mingi suht hea tõdemus, kuna KÕIGILE meeldib viimasel ajal mingi psühhoanalüüsi teha siis… kaks tõde… ma ei ole siiski loll, vaid täiesti hoolimatu. Kumb on hullem? Olla hoolimatu, sest kui loll veel õpib vigadest vahest/harva/alati või on teises äärmuses ehk paberitega loll, siis hoolimatuse vastu ei aita küll miski.
Ülemistes istudes meenus mulle kunagine kirjandustund, kus me rääkisime … param-param. oli vist lev tolstoist ja sellest, kuidas ta elufilo ja vaated põhinesid sellel, et inimene saab end parandada läbi pideva töö enda kallal. Nii ta töötasi ja parandas ennast ja oli väga nõudlik enda suhtes. Mina, vastupidi, olen nõudlik ainult teiste vastu enda ümber. Ise lasen täiesti külma kõhuga läbi kõigest ja kui ei õnnestunud miski siis olen ise süüdi, süüdistan ennast, nutan, kurvastan, kuid et võidelda?…. Ei. Ehne näide sellest on seoses Kadriga ja ühe korraga Krooksus tulles. Polnudki vaja muud kui kellegi poolt istutad seeme ja kellelgi (minul) seda kasta. piinlik.
muud. täna hakkas tartus üürileping. oi kell sai jus 0:02, ehk siis eile hakkas üürileping tartus. Täna hiljem lähen sinna, toon enda lepingu ära ja vaatan toa üle. Kas Tartus Jysk on?!
muud1. Täna käisin ARK’is A2 ja B kategooria teooriateste tegemas. Jei, liht kella 10st kella poole 12ni ARK väikses kontris. Ja need 15 minti mis ma kahe eksami peale kokku ilusas ja avaras eksamitoas veetsin olid kui õnnistus. kohe HEA meelega läksin tegema. haigena veel oli Eriti tore. kõik inimesed olid riietes nagu oleks lasteaialaps oma pliiatsitga neid värvinud, mina seevastu üleni mustas ja külmetasin. Kella 11sele seansile tuli ka Inkeri, keda pole mingi aasta näind äkki?! Ajasin smalltalki sest et igavus oli laes… 1 eksam lõppes ja teiseni oli oma kõva pool tundi mis veeenis ja venis. Huvitav, kuidas võib kohata tuttavaid nii lambis kohas kui seda on ARK… seal eksameid teha oli iseenesest hoopis teine tera kui koolis, kus mind lihtsalt jäeti 60 kysimusega max. tunniks suurde klassi üksi… eemal kõigist. Niipalju võimalusi cheatimiseks et jube! Vahepeal oli küll tunne, et nagu pigem testitakse mind selles, kas ma teen kõik ausalt, kui see, kas ma teen õigesti. kuid lõpus oli ikka parem sealt ruumist puhta südametunnistusega välja tulla. seoses veel koolieksamiga siis mingi aeg, kui ma seal suures klassis üksi lahendasin, liitus minuga mingi suht täiskasvanud piff. Roosad püksid, blondid pikad juuksed millesse oli punutud roosasi mingeid salke vist siis. Juuksed olid igastahes lahedad, feigid küll suures ulatuses, kuid ikkagi nägi ta intelligentne välja. eeldusel, et selline asi nagu intelligentne piff on olemas. Mingil põhjusel olin ma väga õnnelik, et lampi keegi veel sisse tuli (peast jooksis läbi kohe mõt eet ahah, neljandat ei tea,.. hästi… küsin tolle pifi käest), kuid siiski, comeon? seriously. no never. ARK’is õnneks ei olnud peibutist kuskilt maha vaadata, mistõttu oli toretoretore lahendada. A2 test oli suht naljakas. 3 kysimust jutti olid mingid käemärgid… mmmh…not my thing really. niiet oli täielik loterii. ok ma Midagi aimasin, aga lõpuks oli ikka nii, et need mis ma arvasin, et lähevad mööda olid õiged ja kohe esimene käemärgi kyssa, mille vastuse õigsuses olin veendunud oli ainuke vale vastus terve testi peale. niiet. yeahyeah.
Filed under: Uncategorized | 1 Comment
mul on nii lõpnõme komme kõige paremad asjad alati kirjutamata jätta. aga mu kusik mälu ei pea ju nagu eriti midagi meeles. jube sitt. plus ei taha et kõik loevad ka enam. aga kuidas siis sorteerida seda?. Ses mõttes, et ma ei kirjuta enam üldse nii vabalt kui varem, mõtlen ikka, kas nii sobib ja ega ma kellelegi Väga halba/ülekohut ei tee. samas ma mõistan ka et on idiootne enda mõtete pärast põdeda. ma kirjutan ju siiski selleks, et kunagi hiljem midagi mäletada oleks, et endast võibolla paremini aru saada ja asju lahti mõtestada. kuna kirjandi sain tehtud ja päris korraliku 84 tulemusega siis kivimäe arvamus mind enam ei kõiguta. prioriteedid on nihkunud, ma tahan mäletada, aga hetkel jätan ma liiga paljudel asjadel lihtsalt unustusse vajuda. jätkata kirjakandjal? liiga töömahukas. siin saab võrratult palju kiiremini. paroolida on ka siiber juba. ja kel väga kipitab siis eelnevas kolmes ei olnud mitte midagi muud kui katsetus tõlkida reisimuljed, mis täiesti avalikult siin üleval on, ingliskeelde (harjutan kooliks, et veidigi hoogu sisse saada sest mingi aeg oli ikka täiesti selline tunne, et ma ei oska ikka mitte mi-da-gi.)
mõne aja eest tulin vigalast. täpsemalt siis reede hommikul. sii perses aeg oli ikka see. Ivi tuli märjamaale järgi ning oli pist igast tyhiste asjade pärast. koju jõudes, jah ok, ta arvatavasti ytleski mulle, et mine kohe autokooli oma paberitele järgi, kuid mina seda ei mäleta, mistõttu läksime hoopis koju. Ivi käsutas aiamaale sügiskorjandust läbi viima no millline fantast ilm ja milline fantast enesetunne! olin ju maganud vahepeal täpselt 2 tundi, isegi üllatusin sest tavaliselt on vigala viimane õhtu olnud ikka allnighter. seekord ei olnud, väsisin enne ära. kuigi eelmine aasta oli lihtsalt RAJU pidu, siis seekord oli pigem tunda õhus kurbust ja melanhooliat, kuna umbkaudu 10 vana ja head lauljat läheb ära. lauri, birgit,ott, veiko, teet, martin, pärt, kirke, tiina, mari, liis vist ka, andres koos temaga… Aga nad on kõik ikkagi no koori alustalad võiks öelda. ekns ei ole enam sama, mis enne. selles võin olla kindel. mai tea, mis edasi saab. Kõige sürrim oligi viimane õhtu, peale vägagiõnnestunud isetegevuskava, kus tõesti sai nalja, olid tänukõned. Nii raske oli pisaraid tagasi hoida ja ega ma vist täielikult ei suutnudki. Leelol võis raskem olla, tema ju nägi meid kõiki, kes kohekohe vesistama pidid hakkama ja nagu doominod oleks tõmbanud me ka teisi kaasa. Minule jäi meelde just see kuidas nad kõik, lahkujad, kõnesi pidasid, igaüks täpselt nende isiksusele vastavalt. Teet ja martin tegid nalja, birgit õhutas ikka laagrites iga hinna eest kohal käima, lauri tegi head nägu, mari oli MARI noh, särav ja õnnelik. ja Pärt lihtsalt täis hingelisust ja ausust enda ja teiste vastu.
Nii raske oli, kurb hakkas, kuna mulle tehti selgeks, et selline koor ja selline läbisaamine sellisel tasandil on midagi erilist. hästi palju kasutati sõna isiksus. eriti leelo, meie kallis hääleseadja. see oli eriline hetk ja ma loodan et neid tuleb veel palju ja palju. see oli isegi õnnelik, kuna ma tundsin tõelist lähedust mingil täiesti harjumatul tasemel. seda vajas minu hing. pentsik nii öelda, mis?! vahet pole. hetked mööduvad aga mälestused jäävad. esimest korda hakkasin minagi mõtlema, et tegelikult on minu aeg selles kooris suhteliselt poolepeal jooksnud. et see ei kestagi igavesti. no ma mõistan, miski ei kesta igavest, aga ma ei ole sellele kunagi nii mõelnud… et ka See, ka see koor mingi hetk ju …. ammendab end või pigem jõuab oma loogilise lõpuni. Aga ma olen noor, mul veel aega on. Need mõtted käisid läbi ja palju sooje sõnu lausuti ja häid soove sooviti. Anti mõtlemisainet.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
au revoir
istun, enda elutoas, enda mai teagi, mis see on, igatahes mitte mac. ja klõbistan rõõmuga täpitähti.
aga viimane oli küll täiesti perses päev. muutus kõik ja samas mitte midagi.
ok see postitus jäi pooleli, a ma nyyd jätkan, mitte enam nii õnnelike tunnetega.
ma neelasin soolaseid pisaraid, kui ma omi asju pakkisin, kui ma tema maja juurde jõudsin, et ta emaga hüvasti jätta, kui me sealt lahkusime, kui me minema sõitsime. väljas oli sama palav päev kui nädal varem kui ma saabusin. imelik on kodus olla. aeg läks nii kiiresti. nii palju sai tehtud, nähtud, kuuldud, kogetud, tuntud… mõttetu on kõigest kirjutada. raske on asjadest kahe jalaga maa peal mõelda, sest igatsus on mängus. see teeb kõik asjad mu mõtetes suuremaks kui nad seda võibolla tegelikult olid. ma näpistasin enda reisi nii kõvasti kui ma suutsin, aga isegi mu käed olid imelikult nõrgad, nii et jõudnud läbi teksa midagi korda saata. nii ma siis pidin lootma oldfashioned oota-kuni-pisarad-kuivavad metoodikale. jobu. ma ei suutnud.
aga me käitusime nagu kõige hullem paar lennujaamas, kuid see ei olnud tore. klišeed ei ole toredad. ma yritasin neid vältida. ei õnnestunud. kurb oli. raske oli.
Kokkuvõttes… kõik oli lihtsalt peaaegu et liiga täiuslik. kuigi mu selg valutab metsikult kuhugi vastu toetades ja niipea randa minna ei saa, kuna istmikul on ikka lillakaid täppe, siis … see on nii hull, nii loll, nii vägev, nii mõistseväline, nii fantast, nii ulme, nii segane, nii romantiline, nii valus, nii poolik.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
